Linna oleva habemeajaja nimetati raekirurgiks. Mõnikord oli sel ka abiline, epideemiate ajal lisaks veel ka katkuhabemeajajad. Saunamees- arst, mis tegeles kupupaneku, aadrilaskmise, kliistri ning nahahädade ravimisega. Ta ei tohtinud ravida vigastusi, mis pärit terariista löögist või põletusest. 14. Naised keskaja meditsiinis Keskajal naised tegelesid meditsiiniga. Üldine tendents oli naiste väljatõrjumine meditsiinpraksisest. Seda põhjustas meditsiinikutse institutsionaliseerumine, sest ülikoolid olid naisele suletud. Naistele olid suletud ka käsitööliste organisatsioonid. Naised aga töötasid käsitööliste ravijate, saunanaiste ja ämmaemanditena. 15. Iatrofüüsika ja iatrokeemia Iatrofüüsika- õpetus meditsiinis, mis lähenes organismile läbi mehaanika, matemaatika ja füsikaa printsiipide. Iatrofüüsika mõjudega saab seostada suurimaid uusaja arstiteaduse avastusi, nagu William Harvey
(Mehed (poisslapsed) olid ka tervenemisega seotud imetegude läbi paranejad.) Kloostrirahvas panustas põhjalikult rohuteadusse kloostrite juures asusid sageli ravimatimede aiad. (Soospetsiifika keskaja meditsiini juures ei ole aga ainult mehi eelistav ilmne on, et enamus toonasest meditsiinipraksisest tehti mitte-õppinud inimeste ning eeskätt naiste poolt. Naiste väljatõrjumine meditsiinpraksisest on üks läbi keskaja kestnud pidev ja süvenev protsess. Põhjustas seda meditsiinikutse institutsionaliseerumine arstidelt nõuti üha enam vastavat ülikooliharidust, kuid ülikoolid olid naistele suletud.) Keskaja alguseks, 7. sajandiks, oli Euroopas ununenud ja kadunud kõik varasem (Rooma) traditsioon linnaarstid, haridus vastavas vallas jne. Uus areng algas eelmise aastatuhande vahetusel. Arstihariduse keskus 12. sajandil oli Salerno. Pandi klassikute tekstidest kokku kogumik, mida tuntakse Ars medica nime all, mis koosnes
sekulariseerumine. Inimkeha uurimine muutus aktuaalseks- humanism. Varem oli keha olnud kui hinge varjupaik, nüüd kippus see saama asjaks iseeneses. Teadmised inimkehast, anatoomiast füsioloogiast- saades tuge filosoofilistest õpetustest, hakati eitama skolastilist teaduslikku meetodit. Teadus põhines nüüd kogemustel. Pelaetungivad haigused andsid hoogu haiglate, meditsiinikutse ja arstiõppe arengule. Reaktsioon rahvameditsiini vastu- arstkond lõi süsteemi, et iseravijaid turult välja tõrjuda. Ülikoolide areng- meditsiiniülikoolidest juhtivad Padova ja Leyden. Meditsiinis humoraalpatoloogia tasa asendumine iatrokeemiaga (nägi haiguse taga eeskätt keemilisi protsesse). Kehamahlad asenduvad keemiliste elementidega. Hakati jälle tegelema esmaabiga. Nimetage Renessanssi perioodist olulisi arstiteaduse ajalukku läinud inimesi
saksa arstkonnast, 26% arste kuulusid SA-sse (Sturmabteilung NSDAP rünnakrühmlased, nn ,,pruunsärklased"), 7% SS-i (Schutzstaffel NSDAP sõjaväestatud organisatsioon). Need arvud on kordades suuremad kui teiste kutsealade esindajate vastavad näitajad. Põhjus sellele oli eeskätt kutse sees kujunenud konkurents juudisoost kolleegidega, arstkonna patriootilisus ning natsionaalsotsialismi biologiseeritus, so eugeenika. Saab öelda, et meditsiinikutse toona elas läbi moraalse kollapsi mitte ainult need, kes läksid libedale teele polnud selles süüdi, vaid ka need, kes küll eitades reziimi, ei teinud siiski midagi ja olid passiivsed. Niisiis pole imestada, et sunduslikult steriliseeriti 350 000 ja rakendati "eutanaasiat" 70 000 patsiendi puhul. Eelmisel sajandivahetusel laieneb eutanaasia mõiste ka sellistele ,,halastussurmadele", mil asjaosalist või tema lähedasi otsuse vastuvõtmise protsessi ei kaasata
annaabi.ee 
