ajateenistus 1942 aastal Rakveres, kus tema tulemuseks kohe kaks esikohta 400m jooksus 55,0 ja ketteheites 39.87. Sealt algas tema sportlase tee. Tema esimene Eesti meistritiitel tuli 1944 aastal Viljandis kui võitis 400m jooksu 54,1 ja 400m tõkkejoosku 59,3-ga. Samal aastal üks olulie etapp tema elus on kindlasti see kui ta kutsuti õppima TÜ kehakultuuri ja tema treeneriks sai Fred Kudu. 1945, 1946, 1948, 1949, 1950, 1951, 1952, 1953 ei jäänud ta kordagi NSVL meistrivõistlustel ilma medaliteta. Tõsiasi on see, et igal neil aastatel oli ta kuulitõukes vähemalt 1-3 parima seas. Üks suurimaid etappe oli tal kindlasti maailmarekordi alistamise võimalus kümnevõistluses 1948 aastal kui ta tegi meeletu arengu, kuid jäi ikkagi 120 punkti puudu. Nii suurele mehele ei olnud paraku tol ajal olemas vastavaid teibaid mis teda kannaks ja need pidavalt murdusid. Samuti 1949 aastal kui ta oli elu vormis ja tänu kehvale ilmale ei suutnud ta seda teha
pakkusid sügavat huvi. Hiljuti istutati Tallinna Keskstaadionile uued puud, mida kaunistasid erinevate spordialadega tegelevate inimeste nimesildid. Staadionitrepist üles tulles hakkab esimesena silma just Heino Lipu puu. See jättis minusse alati mingi paine, nüüd oli võimalus ja suur rõõm Heino Lipust rohkem teada saada.. Lipp oli tagasihoidlik ja vaikne mees, kelle sihikindlus oli kuldaväärt. Võib öelda, et Heino Lipp lahkus ilma suurvõistluste medaliteta, ta oli tiitliteta mees, keda austatakse ja hinnatakse spordiringkonnas ka peale tema surma. Olümpiamängudel ja Euroopameistrivõistlustel võistlemast takistas punavõim. Raamatut ainult Heino Lipu eluloost kirjutatud ei ole, küll aga olen üpriski kindel, et see peagi tehakse.Tegemist on ju ühe Eesti spordi suurkujuga. Pikemalt on raamatu materjali kasutada vaid 1963. aastal välja antud Erlend Teemägi raamatus ,,Spordimehe sünd."
ning tihe udu häiris mäesuusatamisalasid. Tavapäraselt selgus esimene olümpiavõitja murdmaasuusatamises meeste 30 km distantsil. Kohe sündis ka sensatsioon. Võitjaks tuli 27-aastane itaalia tolliametnik Franco Nones. Esimest korda talimängude ajaloos ei kuulunud kuldmedal Põhjamaade või N. Liidu suusatajatele. Nüüdseks on Itaalia murdmaasuusatajad muutunud rahvusvahelisel areenil üheks domineerivaks jõuks ja harva pöördutakse suurvõistlustelt koju medaliteta. Tollal ei osatud itaallastelt võitu veel oodata, kuigi neil oli juba mitmeid märkimisväärseid saavutusi. MÜNCHEN 1972 Olümpiamängude maskott taksikoer Waldi. Skandaalse värvingu omandas Münchenis pronksmedalimäng Nõukogude Liidu ja Saksa DV vutimeeste vahel. Jalgpalliturniiri tähtsuselt teine mäng kujunes täielikuks farsiks. Normaalaeg oli lõppenud viigiga 2:2. Lisaaja 30 minuti jooksul ei üritanudki nõukogude ja saksa jalgpallurid väravaid lüüa.
33 piirkonnavoorudest lõppvooru pääsemisel, siis pole kahtlust, et ülikool saab nende näol endale aastakäigu parimad ja ilmselt ka motiveerituimad ainetundjad. Kui palju on teaduskoolis ette valmistatud Eesti võistkondade liikmed võitnud rahvusvahelistelt olümpiaadidelt medaleid? Millises aines ollakse kõige edukamad? Medalite kokkulugemine läheb juba raskeks - pole aastat, mil enamik meie võistkondi medaliteta koju naaseks. See arv on kaugelt üle 200, kuldmedaleid nende seas 21. Kuldmedaleid on meie noored kõige enam võitnud geograafias ja informaatikas, aga teistes ainetes saadud kahvatumat värvi medalid pole vähem väärtuslikud. Harvad pole juhused, kus kõik võistkonna liikmed on tulnud medalikohale, nagu näiteks 2008 keemias, bioloogias ja geograafias. 2008. aastal tegi ehk kõige suuremat heameelt meie võistkonna absoluutne võit Euroopa riikide loodusteaduste olümpiaadil
annaabi.ee 
