juunil (1. jullil) 1946. aastal. Gottfried oli viieteistkümneaastane, kui ta pärast mõneaastast aktiivseteneseharimist astus 1667. aastal Leipzigi ülikooli õigusteaduskonda. Ülikooli lõpetas ta 1666. aastal ja õppis veel ühe semestri Jenas matemtilise tunnetusmeetodi kuulsa entusiasti E. Weigeli juures. Juba samal aastal tõestas ta aga hiilgavalt oma õigust doktorikraadile Altdorfis. Leibniz on filosoof XVII sajandist, mis on maailmale andnud suuri mehaanika- ja matemaatikateaduse rajajaid ja ka metafüüsiliste süsteemide loojaid. Leibnizi filosooifa on geniaalselt üles ehitatud, ent seda oskasid vääriliselt hinnata alles marksismi rajajad. On teada, et Leibnizi filosoofia algab suurejooneline katse "süntees" on vana ja uue väljavaate. : "... , "", ... , ( ) ...". Kirjas Thomasius, Leibniz kirjutas: "... Ma ei karda öelda, et minust palju mõttekaks raamatud Aristotelese" Füüsika ", kui Meditatsioonid of Descartes ..
konkreetse ülesande konkreetses lahendamises; ei öelda isegi seda, et analoogsete ülesannete puhul võib toimida analoogselt. Muinasida matemaatika oli väga rikkalik. Oluline uuendus seisneb selles, et Thales esimesena formuleeris eeldusi ja väiteid, eelkõige aga selles, et ta otsis oma väidetele tõestusi. Ta püüdis rajada matemaatilistele väidetele vundamenti. Seejuures tugines ta siiski kaemusele, mille pärast teda peetakse üksnes matemaatikateaduse eelkäijaks. Teised uurijad arvavad, et Thalese tõestustel ei saanud olla loogilist iseloomu ning nad põhinesid peamiselt jooniste murdmisel ja üksteise peale asetamisel. Võimalikud tõestusmeetodid olid: a) üksteise peale asetamise meetod, millest lähtub kongruentsiaksioom, Eukleidese 7. aksioom ("Mis üksteist katab, see on alati võrdne"); b) vastuolutõestus, mis reeglina omistatakse küll
seisnevad üksnes konkreetse ülesande konkreetses lahendamises; ei öelda isegi seda, et analoogsete ülesannete puhul võib toimida analoogselt. Muinasida matemaatika oli väga rikkalik. Oluline uuendus seisneb selles, et Thales esimesena formuleeris eeldusi ja väiteid, eelkõige aga selles, et ta otsis oma väidetele tõestusi. Ta püüdis rajada matemaatilistele väidetele vundamenti. Seejuures tugines ta siiski kaemusele, mille pärast teda peetakse üksnes matemaatikateaduse eelkäijaks. Teised uurijad arvavad, et Thalese tõestustel ei saanud olla loogilist iseloomu ning nad põhinesid peamiselt jooniste murdmisel ja üksteise peale asetamisel. Võimalikud tõestusmeetodid olid: a) (mõttelise!) üksteise peale asetamise meetod, millest lähtub kongruentsiaksioom, Eukleidese 7. aksioom ("Mis üksteist katab, see on alati võrdne"); b) vastuolutõestus, mis reeglina omistatakse küll Parmenidesele, leidub aga varjatud kujul juba lastel, Homerosel ja kõigis
kuna loogikasse puutuvad arutlused toimuvad väljal de dicto ja ei toimu asjade ja nähtuste maailma üle, (väljaarvatud juhtumid, mil arutlus toimub dialektilise loogika, induktiivse loogika ja modaalse loogika alal). Kui aeg- ajalt juhtubki nii, et formaalloogikasse kuuluv arutlus kipub libisema loogikast välja asjade ja nähtuste, protsesside ja nende tulemuste jne. valdkonda, siis on mõistlik hetkeks mõtet juhtida mingile matemaatikateaduse harule, meenutamaks, et matemaatiline teooria ei käsitle asjade ja nähtuste eksistentsiga seonduvat Näiteks, 7+7=14, olenemata sellest, kas number 7 tähistab tegelikust maailmast sigu, päevi, kroone vm. Seetõttu saabki väita, et matemaatikasse puutuvad arutlused toimuvad eranditult ja puhtalt väljal de dicto. Formaalloogikasse puutuv toimub analoogilisel viisil. Käsitletava reegli praktiline väärtus ilmneb eelkõige süllogismide
annaabi.ee 
