Teistes rollides : Viire Valdma, Ivo Uukkivi , Ita Ever ja Pille Lukin .Seda etendust on inglise kriitika nimetanud moodsaks klassikaks . See etendus räägib sellest , kuidas majaomanik Eric Swan petab juba mõningat aega Sotsiaalametit kasseerides väljamõeldud üürnike nimel erinevaid sotsiaaltoetusi. Kui ta otsustab pettusele lõpu teha, ilmub välja sotsiaalametnik, kes vajab ühe olematu üürniku allkirja. Keegi peab väljamõeldud isikut mängima ja alguse saab maruline komöödia täis äravahetamisi, arvatavaid surnukehi ja pööraseid arusaamatusi. See etendus meeldis mulle . Hästi jäi meelde Ain Lutsepp , kes mängis ühte sotsiaalmaksuosakonnast tulnud töötajat, kes kontrollis, et kõik ikka korras oleks, ja pettust ei tehtaks. Ta tegelaskuju oli põikpäine, natuke rumal aga mis kõige tähtsam,väga koomiline . Kes selle etenduse ajal ei naernud kordagi, sellel puudub huumorisoon täielikult. Mulle
Stseeni lõpus lõi saali pimedaks ning siis lõi valgus lava äärde, kus mängisid kaks väikest last. Medea ja Iasoni lapse saamine oli küll minu meelest väga hästi lahendatud. Selle stseeni üle mõtisklemine pani mind mõtlema, kui tähtis on minu jaoks muusika balletis-kui see minu maitsele ei sobi, siis jääb üldmulje ikka halb, ükskõik mis balleriinid laval ka ei teeks. Kuid tundub, et publikule meeldis ka selle balleti muusika, sest aplaus oli väga maruline, mida tihti eestlaste tagasihoidlikust arvetades ei kohta. Kokkuvõttes arvan mina, et ,,Medea" on üks igati õnnestunud ballett, millele on lähenetud veidi teisest küljest. Kasvõi lugu on ju juba vastuoluline. Usun, et veelgi parem oleks esitus olnud, siis kui oleks kajastatud natuke rohkem sündmusi, et vältida seda liigset venitamist. Soovitaksin seda balleti eelkõige neile, kes on juba kaua balletidest huvitatud olnud, kuid soovivad nüüd ka veidi värskendust
Nende kahurvägi tulistas külla, kuid jalaväelaste tulel ei olnud veel tappeulatust. Eestlased, hõredalt paigutatult, ootasid, sõrmed päästikul. Saksa kahurvägi tulistas seekord hästi ning granaadid lõhkesid venelaste keskel. Punaarmeelasi oli nii tihedalt, et iga mürsk tekitas neile kaotusi. Viimaks ei pidanud venelaste närvid enam vastu, nad kargasid püsti ja lähenesid joostes, kuid ei tulistanud ega karjunud ,,hurraa!" Nüüd avasid eestlased tule. See oli tihe ja maruline ning esimesed venelaste ahelikud vajusid, kuid järgmised tulid peale. Saksa müüsrid tulistasid otse eestlaste ette ja venelaste sekka. Nüüd tulistasid venelased püstolkuulipildujatest ja tagumised ahelikud ronisid üle esimeste laibahunnikute ning langesid jälle. Olid ainult mürskude raksatused, tulistamise ragin ja venelaste hele kiljumine. Siis jäi väljadel vaikseks pealetungivaid venelasi enam ei olnud.
aga teist valikut ei ole. Talle meeldis Julia, oli valmis veidi oma karjääriga riskima, kui ta tema eest välja astus, kuid kehtis piir, millest ta ei saanud üle astuda. Ta ei tahtnud mitte kellegagi võidelda, seda enam president Kutsmaga, keda ta kord isegi isaks oli nimetanud. Ta ei soovinud skandaali. Hukkunud Vadõm Getmani õpilase ja võitluskaaslasena ei tahtnud ta oma vaenlaste hulka kunstlikult suurendada, kuna teadis, et arveteõiendamine võib olla maruline ja julm. See ei olnud argus, vaid Justsenko pragmatism. ,,Nagu ütlevad hiinlased: kui istuda kaua jõe ääres, siis varem või hiljem näed oma vaenlase laipa mööda ujumas. Viktor Andrijovõts Justsenko ootas jõe äärde istudes, millal kalda äärde ujub presidenditool." Justsenko tulevikuideaaliks oli võit parlamendivalimistel ja seejärel ka presidendivalimistel. Rahulik, kõiki rahuldav võit. Ta ei näinud ennast üldsegi mitte revolutsioonimeelsete rahvahulkade ees
» D'Artagnan hüüatas üllatunult ja täis pahameelt. «Kui alatu!» «Oh, võite uskuda, mind ei ärrita see sugugi,» lausus Athos. «Grimaud, kui te olete lõpetanud,» jätkas ta, «siis võtke allohvitseri pooloda, siduge sinna külge salvrätik ja püstitage see bastionile, et La Rochelle'i mässajad näeksid, et neil on tegemist kuninga vaprate jä truude sõduritega.» Grimaud tegi vaikides, mis kästud. Hetk hiljem heljus nelja sõbra pea kohal valge lipp, mille ilmumist tervitas maruline käteplagin -- pool laagrit oli barjääridel. «Kuidas, sind ei ärrita sugugi, et mileedi tapab või laseb tappa Buckinghami? Hertsog on ju meie sõber.» «Hertsog on inglane, hertsog võitleb meie vastu. Mileedi võib temaga teha, mis ta tahab, mulle ei lähe see rohkem korda kui tühi pudel.» Ja Athos viskas umbes viieteistkümne sammu kaugusele pudeli, mille ta oli tühjendanud viimse tilgani oma klaasi. «Pea,» ütles d'Artagnan, «mina ei jäta Buckinghami niimoodi maha
annaabi.ee 
