vahemikke. Vahe virtuaalahela võrguga on ka see, et datagramm võrgu puhul võivad pakettid läbida erineva teekonna. Datagrammvõrgud kogu aeg otsustatakse, mis teed valida. Teise osapoole hinnang(TCP/IP). Sihtpunkti aadress määrab järgmise sammu(hop). Teekond võib muutuda ka ühe sessiooni vältel(analoogiks on autoga sõitmisel tee küsimine) 27. Marsuutimine Võrgukiht peab otsustama, millise teekonna paketid läbivad. Marsruutimisprotokolli eesmärk on tuvastada ,,hea" tee alguspunktist lõpp-punkti. Headuse mõõtmine võib käia mitme mõõtme järgi, näiteks hinna, usaldusväärsuse, teekonna pikkuse, delay'de jms järgi. Marsruutimine koosneb kahest põhilisest komponendist: optimaalse marsruutimisteekonna kindlaksmääramine ja pakettide transport. Kui pakettide transport võib olla üsnagi triviaalne, siis marsruutimisteekonna kindlaks tegemine võib olla jällegi vägagi keeruline. Teekonna teevad kindlaks ja arvutavad
neid lihtsalt pole). Kui pakett pannakse teele, siis iga ruuter, mis jääb tee peale vaatab vastuvõtja aadressi ja paneb selle kokku oma tabelis oleva lingi liidesega. Ruuteri tabelid ei hoia mitte kõiki IP'sid, mis maailmas on vaid sisuliselt hoiavad nad IP'de vahemikke. Vahe virtuaalahela võrguga on ka see, et datagramm võrgu puhul võivad pakettid läbida erineva teekonna. 27. Marsuutimine Võrgukiht peab otsustama, millise teekonna pakettid läbivad. Marsruutimisprotokolli eesmärk on tuvastada ,,hea" tee alguspunktist lõpp-punkti. Headuse mõõtmine võib käia mitme mõõtme järgi, näiteks hinna, usaldusväärsuse, teekonna pikkuse, delay'de jms järgi. Marsruutimine koosneb kahest põhilisest komponendist: optimaalse marsruutimisteekonna kindlaksmääramine ja pakettide transport. Kui pakettide transport võib olla üsnagi triviaalne, siis marsruutimisteekonna kindlaks tegemine võib olla jällegi vägagi keeruline
Sinna salvestatakse info, mida järgnevatel päringutel vaja võib minna. Serveri poolt antakse igale 27.Marsuutimine, marsruutimisstrateegiad kihid suhtlevad omavahel tinglikult s.t. talle alumise kihi poolt temale osutatud teenuseid ja eelnevalt kokkulepitud protokolli kasutades. kliendile mingi kindel identifikaator (nt number) Klient peab iga päringu alguses selle indifikaatori serverile edastama. Tänu küpsistele Marsruutimisprotokolli eesmärk on tuvastada ,,hea" rada (ruuterite jada) läbi võrgu alguspunktist lõpppunkti. Marsruutimise Iga kiht lisab saadud andmetele juurde kindla päise ja edastab tulemuse temast madalamal olevale kihile. Vastuvõtmisel võtab iga kiht saadakse kliendist palju teada. kujutamiseks kasutatakse graafe
teevad võrgus oleva ruuterid otsuseid, millist marsruuti pidi konkreetset paketti kõige parem saata on. ( EHK mingit kõne seadistamist võrgukihis ei ole. Ei ole kindlat ühendusteed otspunktide vahel. Pakette edastatakse kasutades sihtkoha hosti aadressi. Paketid võivad liikuda erinevaid teid pidi.) 27. Marsruutimine Võrgukiht peab otsustama, millise teekonna pakettid läbivad. Marsruutimisprotokolli eesmärk on tuvastada „hea“ tee alguspunktist lõpp-punkti. Headuse mõõtmine võib käia mitme mõõtme järgi, näiteks hinna, usaldusväärsuse, teekonna pikkuse, delay’de jms järgi. Marsruutimine koosneb kahest põhilisest komponendist: optimaalse marsruutimisteekonna kindlaksmääramine ja pakettide transport. Kui pakettide transport võib olla üsnagi triviaalne, siis marsruutimisteekonna kindlaks tegemine võib olla jällegi vägagi keeruline
Suurus: 600 miljonit ruuterit. Kui kõik ruuterid teaksid kõiki marsruute, siis tekiks selline ajuvähk, et universum vajuks kokku. Seepärast on ruuterid jaotatud autonoomseteks süsteemideks (autonomous systems) [AS]. Iga autonoomne süsteem on tavaliselt hunnik ruutereid, mis kuuluvad ühe administratiivse üksuse alla, näiteks ISP (Internet Service Provider, a-la Telia v Starman) või mingi firmasisene võrk. Ruuterid, mis kuuluvad samasse AS-i kasutavad sama marsruutimisprotokolli (kas LS v DV) ning omavad infot üksteise kohta. Algoritm, mis jookseb AS-isiseselt, nimetatakse ingl k “intra autonomous system routing protocol”-ks. Muidugi tuleb ka AS-e omavahel ühendada. Seetõttu antakse vähemalt ühele ruuterile (AS siseselt) lisavastutus, kui pakette tuleb AS-ist välja saata. Selliseid ruutereid kutsutakse ingl k “gateway router”-ks. (pm ühendatud teise AS gateway ruuteriga). Inter-AS ühendab siis AS-e omavahel.
Kui RIP ja OSPF on nn Intra-AS (autonoomsüsteemi sisesed) marsruutimisprotokollid (autonoomsüsteem on näiteks mingi organisatsioon või ISP), siis järgmine - BGP (Border Gateway Protocol) on mõeldud autonoomsüsteemide vaheliseks marsruutimiseks (marsruutimine toimub ASide välislüüside (border gateway) kaudu. BGP on peamine ruutimisprotokoll Internetis. Igale ASile on antud unikaalne number, mille järgi see Internetis identifitseeritakse. BGP kasutab Path Vector marsruutimisprotokolli (sarnane Distance Vector protokolliga). Iga ASi välislüüs saadab naabritele informatsiooni kogu tee kohta sihtpunkti. Naaber saab siis otsustada, kas kasutab seda teed või mitte. BGP protokollis ei arvestata marsruudi leidmisel ainult lühimat teed, vaid määravaks võivad saada ka poliitilised ja majanduslikud põhjused (näiteks ei soovita teha marsruuti läbi konkurendi ASi). BGP teated liiguvad üle TCP protokolli. 38. Marsruuterid
annaabi.ee 
