Mandrliustike sulamisvee kuhjamisest(Lääne-Saaremaa kõrgustik). Pandivere kõrgustik- emumägi 166m, sakala kõrgustik-rutumägi 146m,haanja kõrgustik-suur munamägi 38m, karula kõrgustik-rebastejärve tornimägi 137m, otepää kõrgustik-kuutsemägi 217m, jõhvi kõrgustik-tärivere mägi 90m, saadjärve vooremaa-laiusemägi 144m. Loometsad-kasvavad puud õredalt haruldased metsad. Nõmmemännikud-turistide lemmikud. Palumetsad-marjuliste lemmik Salvmetsad- tahab viljakaid muldi Süljametsad-tavaliselt kõrgendikel Lammimetsad-tihti humalad, liigniisked mullad Rabastunud metsad-soostunud metsad Madalsoometsad, siirdesoometsad, rabamets.
sajandil eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude kihistusse. Hüüded Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-, Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla vormiga helletused, mis sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente. Loodushäälendid ja looduskõnelused
Kui keegi perekonnast kinni püütakse, jäävad perekonnaliikmed paigale, sulist tagasi ootama. Sabatihased ei kaitse tavaliselt oma territooriumi ja öise külma eest kaitsevad end tihedalt üksteise kõrval kössitades ( H. Relve, 2001). Pildil sabatihane Sõrve linnujaamas (Galeri photos). Musttihane (Parus Ater) Külastab harva ja arglikult söögimaju, napsab mõne seemne ja teeb kohe minekut, nii tegutseb suurte metsade tagasihoidliku eluviisiga metsalind. Musttihast peeti marjuliste õnnelinnuks, kes marjakohad kätte näitab. (tihaste toidulaud). Samuti toitub musttihane kuuseseemnetest. Kuuseseemnesaagi ikaldumine võib tekitada ulatusliku väljarände. Eesti loodusmaastikulaamades ja saartel väikesearvuline kuni harilik, mujal harv haudelind ja talikülaline (L.Jonsson, 1992). 8 Pildil musttihane kuuseoksal (naturfoto) Kukkurtihane (Remis Pendulinus) Kukkurtihane erineb väga olulisel määral teistest tihastest
Ulatuslikud linnurikkad rannaniidud on kaitseala suurimaid väärtusi. Ranniku linnutornidest (nt Pulgoja) saad heita heita pilgu taastatud rannaniitudele ning kaunile rannikumaastikule. 5000 aasta tagust rannajoont märkivad luited ääristavad kogu Pärnu lahte, kuid kõige võimsamad on need Luitemaal. Rannametsas asuvad Torni- ja Tõotusemägi on Eesti kõrgeimad. Luiteahelike vahel asuvad kaunid rabad Tolkuse ja Soometsa ning kaitseala luitemännikud on armastatud nii marjuliste, seeneliste kui tervisesportlaste hulgas! MANIJA SAAR EHK MANILAID Kihnu järel Pärnumaa suuruselt teine saar Manija on vaid 4,5 km pikk ja kõige laiemas kohas 0,5 km lai. Suure tormi ja veetõusuga jaguneb saar kolmeks tükiks. Saare loodusväärtuseks on haruldaste taimede kasvualad, rannikulindudest rõkkavad rannaniidud ja kõlavad kõrekontserdid. Alates 1991 on saar ka maastikukaitseala. Huvitav teada! 19. saj oli saar mandril asuva Pootsi mõisa heinamaaks. 1933
põletamine või ka kuritahtlik kulu süütamine (60%). Vähem on suitsetamisest (15%) ja lõkkest (10%) alguse saanud metsapõlenguid. Varasematel aastatel oli palju raudteedelt alguse saanud põlenguid, nende osakaal on vähenenud. Väike osa metsapõlenguid on alguse saanud raiejäätmete põletamisest. · Suvel on peamiseks metsatulekahjude põhjustajaks suitsetajad (ligi 50% tulekahjudest). Matkajate, seeneliste ja marjuliste tehtud lõketest saab suvel alguse 30% metsapõlengustest. Ka tulega mängimine on umbes 10% tulekahjude põhjuseks. Paljude tulekahjude tekkepõhjused jäävad aga ka teadmata. Metsatulekahjud kuude lõikes Metsatulekahjusid enamasti ei ole novembrist veebruarini, märtsis algavad juba kulupõletamised. Kõige tuleohtlikumad kuud on aprill ja mai, vähemalt kolmandik tulekahjudest langeb sellele perioodile. Ilmad on siis soojad, värske rohi pole veel täiesti
otstarbest. Varast vokaalmuusikat esitati üksi, see oli ühehäälne (v.a mõrsjaitkud). Laulutekstis (kui seda oli) öeldi rõhuline silp tavaliselt kõrgema hääletooniga, rõhutu(d) madalamaga. Laulu lõpus oli sageli "üllatus" senisest erinev osa, näiteks hüüe tsärr! pääsukeselaulu lõpul. 4.1. Hüüded Hüüete abil peeti eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste signaalhõiked jm. Rütmi koordineerivate hüüete saatel lasti laeva vette, parvetati palke, tõsteti raskusi jne. Omaette alaliigi moodustavad rituaalsed hüüded, näiteks pulmahõisked, millel võis kunagi olla maagiline, kurje jõude peletav eesmärk. 4.2. Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks
annaabi.ee 
