Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine,
Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada. Naine,
teises olid peaaegu kõigil jalas tantsukingad. See detail ei muutnud minu kontsetielamust kuidagi, vaid oli lihtsalt üks tähelepanek. Muusika poole pealt veel nii palju, et kõik palad olid absoluutselt näitlejate poolt väljamängitud. Vahel tabas mind suur hämmastus, kuidas on võimalik nii, et orkestri ning tantsijate vahel saab olla selline side. Ilma, et nad üksteist näeksid, suudavad nii sümmeetrilist tööd teha. Vahel tundus nagu orkester mängiks tantsijatega justkui marionettidega, seda kõige paremas mõttes. Üldiselt olen ma selle elamusega väga rahul. Minu esmase balleti kogemuse tegid vapustavaks peatantsijad Galina Rohumaa ja Anatoli Arhangelski, kes esinesid suurepäraselt. Mis mulle veel sümpatiseeris oli see, et, kuna on tegu venelase sulest tulnud etendusega, siis oli parim kooslus, et ühel laval olid koos eestlased ning venelased. Arvan, et minu eakaaslased peaksid palju rohkem käima vaatamas selliseid maailmakuulsaid
sibulalõhna". Romaani mõte kujunes elu absurdsusest pessimistliku idee mõju all, kõik põhineb elu ringkäigu mõttetusel ja sihitusel. Cela viib raamatusse sümboolsed kujud ja mõnikord need on ainult võrdlused: ,,Kõigest poole tunni möödudes ja kohvik saab tühjaks. Möödunust päevast pole jälgegi jäänud nagu inimesel kes kaotas mälu järsku", või ,,...surnud ... on sarnased pussitatud marionettidega, nukkudega, millel katkesid niidikesed". Siis inimene ilmub ette abitu mänguasjana, keda elu kergelt muudab ebavajalikuks kolaks. Mõnikord see on laialdane allegooriline pilt. Niisugused on kaks poissi, kes peatumatu ja ükskõikselt mängivad rongit kohviku lauade vahel. Mäng ei tee nendele lõbu, aga nad ,,kiretult ja rõõmutult" jätkuvad lihtsalt sest nad otsustasid mängida kogu õhtu. Niisama kui inimene mängib iga päev oma rolli elus vaatamata sellele kui igav ta on
Peategelasel Julienil ning Stendhalil on palju ühiseid jooni. Stendhal soovis väga lahkuda oma kodust Grenoble'is ja liituda uue ühiskonnaga, kus peab võimalikuks elada hispaanialikult ja saada üllaks. Stendhal jumaldas Pariisi, sealset õhkkonda , huvitavaid ning haritud naisi. Oma mälestustest Pariisis loob ta osa ,,Punasest ja mustast", loob paralleele enda ja Julieni vahel. Stendhal mängib oma tegelastega kui marionettidega. Kirjaniku romaane võib kujutada kui mänge, mida ta endale korraldab ning milles idealiseeritud Stendhal on peategelane Esimene neist on mees, kes Stendhal tahtnuks olla. See on noor, tavaliselt ilus mees, kes väärib armastust, kuid on uje, sest temagi on võimeline armastama ja järelikult olema kohmetunud selle ees, keda armastab. Kuid siiski on ta võimeline ületama takistused tahtekindluse ja julgusega.. Teine marionett on naine, keda Stendhal tahaks armastada
inimestele, vaid ainult nende abstraktsioonidele, kohtame Tammsaare näidendis ,,Kuningal on külm"; inimesi asendavad siin nende mitmesuguste üksikute liikide üldmõisted: kuningas, narr, naine, kes mehest ei tea jne. Koomiline mõju on väljaspool kahtlust, sest kui juba varem koomilised efektid saavutati reaalsete tegelaste mõnesuguste tardunud, mehhanistlikult mõjuvate iseloomuveidruste varal, mis siis veel nüüd, kus tegemist on tõeliste marionettidega. Siinsed vaimukused ja naljad piitsutavad üldpahesid ja karikeerivad üldveidrusi groteskselt liialdatud kujul (kuningas on oma rahva röövel; narr on ainuke tark pea riigis; rahvas jätab oma kuninga maha kahe peaga vasika pärast; kuningas tallab oma rahva seljas, naine - kuninga seljas). Säärast laadi teos ei tarvitse olla arengult kuigi kompaktne ega seotud; kogu kanderaskus lasub üksikuil vaimukail või groteskseil sõnamängudel ja teos on seega ainult
Ka tema lõi oma näitestuudio. ,,Kolmas tee" Meierholdi ja Stanislavski vahel: sünteetiline teater. Kammerteater tekkis kui anarhilisrevolutsiooniline teater: eitati väikekodanlikku naturalistlikku kunsti ja ka elust kaugenemist ja iseendasse sulgunud teatrit. Oluline mõte, et näitleja ei ole teatri teener, vaid selle isand. Lavastused nätlejatest ja näitlejatele. Tairovi näitleja on üliinimene (pole kaugel Craigi mõistest ülimarionett). Näitlejate ettevalmistamisel oluline marionettidega õppimine: näitleja on nii nukk kui nukujuht; Meierholid ja Craigi arvates pidi nukku liigutama lavastaja. Tairov pidas ainsaks lavakunstiliigiks, kus on taust ja tehnika, balletti, mida Meierhold pidas näitleja rikkumiseks. Kammerteater sai maailmakuulsaks; külalisetendusi anti kogu Nõukogude Liidus, Euroopas ja Ameerikas: ,,vene teatrigeeniuse totaalne võit". 1920 lavastas Hoffmanni ,,Printses Brambilla". Leidub ka mitte nii kirevaid lavastusi, nt Racine'i
annaabi.ee 
