20°, madalaim -140°). Marsi kaugus Maast muutub vahemikus 55 miljonit (suure vastasseisu ajal) kuni 400 miljonit kilomeetrit. Tugevasti muutub ka Marsi heledus -- suure vastasseisu ajal on see -2.6 m, harilikult on heledus 1 m ringis. Marsi magnetväli on Maa omast 600 korda nõrgem. Marss on väga ebatasane planeet -- suurim kõrguste vahe on 27 km (Maal on see peaaegu 20 km). Marsile kuulub Päikesesüsteemi suurim kanjonite süsteem Valles Marineris (Marineri org), mis on ligi 4000 km pikkune, 200 km lai ja sügavust on tal 2 kuni 7 km (see kanjon ulatuks põhja Ameerika idakaldast läänekaldale ja veel rohkemgi). Marsil on kaks kuud: Phobos ja Deimos (tõlkes Õudus ja Hirm). Nad meenutavad rohkem asteroide kui korralikke kuusid: Phobose suurim läbimõõt on 27, keskmine 21 ja väikseim 19 km, Deimose keskmine läbimõõt on vaid 13 km. Mõlema kaaslase kuju on ideaalsest sfäärist kaugel.
Marss saranselt Maaga. Marsi poolustel leiduv igikelts on moodustanud jääspiraale, mida küll Maal ei leidu, kuid mille kuju on Maal aset leidvate keeristormidega väga sarnane. Sarnaselt Maa valge lumikatte ärasulamisega toimub ka sarnane protsess Marsil põhjapoolkera laik on suviti väiksem kui muidu. Marsi pind Marsil on väga huvitavad pinnavormid: Olümpuse Mägi - Suurim mägi kogu päikesesüsteemis, tõustes 24 kilomeetri kõrgusele Marsi punase taeva kohale. Marineri Orud - 4000 km pikkune kanjonite süsteem, mille sügavuseks on 2-7 km. Hellas Planitia - Löögikraater lõuna poolkeral, sügavuseks 6 km ning diameeter umbes 2000 km. Suur osa Marsi pinnas on täis kraatreid, kuid leidub ka orge, mägesid, tasandikke ning kõrgendikke. Marsi sisemus ja Marsil leiduv vesi Tõenäoliselt on Marsil tihke rauast ning väävlist koosnev südamik, raadiuseks 1700 km, kivine sisekiht ning õhuke koor, paksus varjeerub lõuna poolkera 80
Apollo kosmoselaevade arendustöö andis oma panuse paljude teadus- ja tehnikaharude (sealhulgas lennunduse, telekommunikatsiooni, arvutiteaduse ja üldise inseneriteaduse) arengusse. Lendudel kasutatud kütuseelemendid olid esimesed praktilist kasutust leidnud elemendid. *Mercury programm oli USA esimene mehitatud kosmosereiside programm., mille eesmärgiks oli panna inimene tiirlema ümber Maa orbiidi. 20.veebruaril 1962 esimese Mercury reisiga see ka saavutati. *Marineri programm oli USA kosmoseprogramm, mille raames saadeti aastatel 1962-1973 kosmosesse sari planeetidevahelisi automaatjaamu Marsi, Veenuse ja Merkuuri uurimiseks. Mariner 9 oli esimene ümber Marsi tiirelnud tehiskaaslane. Ta ligines sellele kuni 1400 kilomeetri kaugusele. Kasutades Veenuse gravitatsioonivälja, viidi Mariner 10 (1973) kiirendusmanöövrit rakendades tiirlema ümber Merkuuri; selle ümber tegi ta 3 tiiru ja viimase tiiru ajal jõudis ta|planeedile isegi 320 kilomeetri
Rida tõid on ilmunud Kuu ja Marsi pinnavormide kohta. 1950. a. avaldatud töös arvutas ta, lähtudes päikesesüsteemis toimuvate kokkupõrgete teooriast, milline peaks olema Marsi pind. Ta ennustas, et Marss peab olema kaetud kraatritega ja arvutas ka nende esinemissageduse. Kui Ameerika Ühendriikide kosmoselaev «Mariner 4» pildistas 1965. a. Marsi pinda, siis selgus, et Marsil on tõesti kraatreid ja nende esinemissagedus osutus ennustatust suuremaks. «Marineri» eksperimendi läbiviijad kirjutavad, et kraatrite esinemine Marsil oli neile ootamatuseks (nad lootsid näha kanaleid). Järgmiseks ootamatuseks osutus neile aga see, et Öpik oli ennustanud seda juba üle 10 aasta varem. ALL nurgas on pilt------- Kraatrid Marsi pinnal, pildistatuna läbi rohelise filtri. Suur kraater katab peaaegu täielikult pildi vasaku osa; kraatri põhjal on näha väikesed nooremad
1. töötavad vaatlejad olid juba 22. septembril avastanud Marsil miljoni-ruutkilomeetrise tolmupilve. Järgmistel päevadel pilv üha laienes ning oktoobri keskpaiku kattis kogu planeedi nii põhjalikult, et Maalt vaadates ei olnud Marsil näha ühtki pinnadetaili. Samasugune oli olukord novembris. Väike lootus siiski jäi - lähedalt näeb ju paremini. Kuid ka Marineri telekaamerad saatsid Maale algul vaid udu-, õigemini tolmupilte. Vaatlusprogramm tehti ümber, tööle pandi ainult lainurkkaamerad, et otsida võimalikke pilveauke. Mõned sellised kohad õnnestuski leida, mida seejärel pildistati juba suuremat lahutust andva kaameraga. Esmapilgul tundus, et saadud piltidel on alad, kus üksteise peal on mitu suurt meteoriidikraatrit. Lähemal uurimisel taibati, et tegemist pole siiski meteoriidi tekitatud kraatritega, vaid vulkaanide
annaabi.ee 
