automaatne taarakompensaator. Massi määratakse ka kaaludega, mis põhinevad kvartsniidi või spiraalvedru väändenurga (torsioonkaal), vedru pikkuse (vedrukaal), elektrijuhi takistuse (tensomeetriline kaal) või vedeliku rõhu mõõtmisel (hüdrauliline kaal). Kaalusid iseloomustavad peamiselt mõõdetava massi ülempiir ja tundlikkus või skaalajaotise väärtus. Võrdõlgset kangkaalu kujutab juba u. 2600 e. m. a. Egiptuses tehtud reljeef. Lihtsaimat mittevõrdõlgset kangkaalu, margapuud, tunti Egiptuses u. 1200 e. m. a. Vedrukaal ja lauakaal võeti kasutusele 18.saj., detsimaalkaal 19.saj. alguses, lihtne osutikaal kirjade kaalumiseks 1850. aastail ja elektrooniline numberkaal 1970. aastail. Vanim Eestist leitud kaal pärineb 9. sajandist.
· Grivnast kasvasid välja hilisemad massi môôtühikud puud, nael, solotnik. 6/7/11 Raskusmõõdud Venemaal, 17.saj · 17. sajandi lôpus kasutati Venemaal järgmisi raskusmôôte: 1 last = 72 puuda 1 perkovits (kaal) = 10 puuda 1 puud = 40 suurt grivnat e. naela (nael tähendas algselt ka päsmer kaaluühikut marka, mida tähistati margapuu varresse löödud naeltega) 1 puud = 80 väikest grivnat = 16 margapuud ~ 16,38 kg 1 margapuu = 5 väikest grivnat = 1,16 puuda ~ 1 kg 6/7/11 Venemõõdustik · Vene kaalu ja môôdusüsteemi püüti ühtlustada Nikolai I valitsusajal. · 1. jaanuarist 1842 viidi Venemaal sisse ühtne riiklik kaalu ja môôdusüsteem. · Eestis kehtisid venemõõdustiku mõõdud ja kaaluühikud kuni meetermõõdustiku kasutusele võtmiseni 6/7/11 Meetermõõdustik · 26. nov
) ning tapsid ta lõpuks tapritega abaluude vahele lüües. Sõjanuiad Eestist on leitud fassetitud nurkadega nuiapead, millest mõned on üpriski hästi dateeritavad: Pada kalmistu (13. saj), Siksali kalmistu (12.-13. saj), Otepää linnamägi (13. saj II pool). Sõjanuiapeade tüübid pani jällegi paika Anatoli Kirpitšnikov, moodustades 6 erinevat tüüpi. Teise sõjanuiade tüpoloogia tegi rootslane F. Sanstedt, kuid tema jagas sõjanuiad 5 tüüpi. ERM-is on margapuud, mille otstes on sõjanuiapead. Ei ole välistatud, et keegi 19. sajandil keegi leidis sõjanuiapea ning kasutas neid margapuuotstena ning keegi sepp hakkas neid jäljendama. Taolisi on mõnes Venemaa väikemuuseumis ning ka Lätis. Rootsist, Taanist ning Inglismaalt on leitud sõjanuiapäid, mille kunstiline lahendus on väga peen ning mis olid tõelised staatusesümbolid. Kõige uhkem sõjanuiapea leid on Ahvenamaalt Finby’st leitud pronksist sõjanuiapea. (ristisõdija annab vannet
(st. taevasse või põrgu); Kas lähed veretõrde või kaerasalve? (st. õlletõrde või hobuse kõhtu). Pärismõistatus on üsna arhailine zanr, mis enamikus läänemaailma folkloorides on praeguseks käibelt kadunud või kadumas. Selle taandumise põhjustena on nimetatud kollektiivse lävimise vähenemist ja inimestevaheliste püsisuhete nõrgenemist tänapäeva linnastunud elulaadis, etnograafiliste lahendobjektide endi kadumist igapäevasest olmest. Kui ei tunta enam vokki, margapuud, lähkrit, ahjuroopi, atra, äket ega linatööriistu, ei tehta kodus leiba ega võid, ei kedrata, koota kangast ega parandata jalatseid, ei peeta toitu ja kehakatteid andvaid koduloomi, ei võidelda alatasa täide ja kirpudega jne., siis kaovad paratamatult ka nende riistade, tööde ja loomadega seotud mõistatused. Keerdküsimus jt. naljale tuginevad perifeersed vormid seevastu on küll taandunud peamiselt laste traditsiooni, kuid see traditsioon ise on pulbitsevalt elujõuline ja
annaabi.ee 
