olukorrast. Emaarmastus purunes ning haavas Maretit justkui nuga mitmest kohast. See oli teose kulminatsiooniks ning ühtlasi toimus hetkeks pingelangus, kuid kirjaniku osava sõnakäsitluse tõttu ei kaota teos lugejas huvi, vaid hoiab seda üleval oma sünge ning appikarjuvalt südantlõhestava meeleoluga. Matustel oli ema suures meeltesegaduses. Ta ei suutnud uskuda, et matab oma poja, kes äsja jõudis koju. Tema pime emaarmastus ei tekitanud Maretis kordagi kahtlust, et midagi võiks olla valesti. Ema mõtles vaid kurbusele ning meeleheitele ja ahastusele, mis tapvalt piinas tema hinge. Sellele meelenukrusele järgnes puänt, mis seisnes selles, et maret sai ühelt soldatilt teada, et ta ei matnud oma poega maha vaid mingisuguse suvalise mehe. Sel hetkel tuli kõige selgemalt välja teose peategelase pime emaarmastus ning lootuse pimestav olemus. Friedebert Tuglase novellile "Inimese vari" on väga iseloomulikuks jooneks kohanimede
juurde. Sa ei suutnud ilma inimesteta elada, kuna nemad ongi need, kes su fantaasiamaailma käima lükkavad. Sa kaasasid neid oma ettekujutatud ellu, olles ise kord muinasteadlane, kord kalamees. Ilma erinevate isikuteta ei olnud sul kui elu. Sa lausa püüdsid eemalduda realismist, oma päris perekonnast. Kas sa kartsid seda? Kartsid kohustusi? Tore, et kohtumine Maretiga sulle veidigi aru pähe pani. Sa nägid, et fantaseerimine ei ole vaid meeste privileeg, sa märkasid Maretis ennast, seda Nipernaadit kevade algul täis energiat ja rõõmsameelsust, kui samas olid ise oma rännakust väsinud ja räbalais. Andsid isegi oma kandle talle. Kannel oli sulle kõige armsam, küllap Maret puges sulle endalegi südamesse, et sa endale armsa asja talle usaldasid, kuigi tüdruk ise seda mängida ei osanudki. Vaevalt sa kindel olidki, et Maret selle tähtsust sinule mõistab ja on tänulik. Kandle kinkimisega lõppeski sinu tolle aastane ringkäik, enese leidmine.
saanudki aru, mis tegelikkuses toimub. Hoolimata Mareti hoolitsusest, suri haavatu ära. Maret oli väga endast väljas ning ei suutnud juhtunut uskuda. See oli teose kulminatsiooniks ning ühtlasi toimus hetkeks pingelangus, kuid kirjaniku osava sõnakäsitluse tõttu ei kaota teos lugejas huvi. Matustel oli ema suures meeltesegaduses. Ta ei suutnud uskuda, et matab oma poja, kes äsja jõudis koju. Tema pime emaarmastus ei tekitanud Maretis kordagi kahtlust, et midagi võiks olla valesti. Sellele meelenukrusele järgnes puänt, mis seisnes selles, et maret sai ühelt soldatilt teada, et ta ei matnud oma poega maha vaid mingisuguse suvalise mehe. Sõnum, mida Tuglas novelliga edasi püüdis anda on ilmselgelt häälestatud sõja vastu, sest teoses on sõda kujutatud väga võika ja mõttetult piinavana. Samuti annab kinnitust sõja vastasusele aasta, millal see teos kirjutati. Äsja oli lõppenud I Maailmasõda ning Vabadussõda
Inreku valud aga suurenevad ta ei saa kolm peäva voodist välja . Lõpuks kui saab hakkab jälle kaevama kuna ol isanaud perest uue mättalabida , põõsas luurab eedi ja indrek räägib temaga , poiss õütleb et talle meeldib luurata ja ta isale ka ja tuleb jutuks vanaisa kargut, et eedi vahest võtab need et ta oleks nagu vanaisa moodi sama julge. IV Tuleb juttu sassist, kelle on üks jalg lühem kui teine ja teda arvatakse alle kasekmise meheks kuigi ta oma naisest maretis on pikem . Ta on ka eespere peremeheks, ag aerinevalt andresest loeb tema kõike rahas , tema ei tee tööd selleks et vargamäel kõik ilus oleks vaid selleks et kasusaada. Lõpuks tekib sassigi huvit Indreku tegemiste vastu ja ta läheb soosse ja mõtelb et päris hea töö et kui juba need kraavid jõkke ulatuks jookseksid pooleliolevatest kraavidest veed ära. Inderk teeb talle ettepaneku hakata jõge süvendama ja puhastama kuna siis saaksid kindlasti maad kuivaks
annaabi.ee 
