...... on vastlapäeva eritoit vastlakuklid Vastlakukkide pärmihelbeid Hernesupi Pannkookide 6. Jõuluajal meestel oli keelatud teha .... tööt. Puulõhkumise Kalapõõdmise Jahtimise 7. Jõuluõhtul tuli süüa : 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid 4 kuni 9 korda või panna lauale vastav arv kartuleid 5 kuni 11 korda või panna lauale vastav arv leiba 8. Mardipäeval enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid : Mardiisa ja mardiema Mardivanaisa ja mardivanaema Marditädi ja mardionu 9. Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli .... Kadriema Kadriisa Laste kadrivanem 10. Saartel söödi vastlapäeval .... korda : 7 8 9 10
Maskeerimine Tütarlapsed meeste riietes. Seljas tumedad rõivad või tagurpidi keeratud kasukas. Kasutati käepäraseid vahendeid, et ennast tundmatuks teha. Maskid olid näo varjamiseks. Kui maski ei olnud, siis lihtsalt värviti nägu. Vahel kasutati ka õlgi, et ennast maskeerida. Kombed Kombeks oli laulda ja pilli mängida. Laulda Mardilaule. Käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Martidel olid alati kaasa vitsad. Käidi ringi mardiperena (mardiema, mardiisa ja mardilapsed). Viia läbi Mardirituaal. Visati tuppa viljaõnne. Lõuna-Eestis peeti ka mardipulmasid. Mardi nimelistel inimestel tuli välja teha. Marditoidud Söögi hane või muud linnuliha(kukk, kana). Söödi ka sea- või lambaliha. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Põhja-Eestis kapsast. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit. Kadripäev Kadripäev on 25.novembril . Keelatud oli kõik villaga seotu.
pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, rohtu, sammalt, oksi, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Väga oluline oli end muuta tundmatuks. 20.sajandi keskpaiku maskeeriti end tavaliselt kas loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese. 20. sajandi esimesel poolel kasutati pikemate vahemaade puhul hobust. Mardikambad on omavahel võistelnud, on olnud ka erinevate mardiseltskondade kokkupõrkeid, andide röövimist ja teise seltskonna jälitamist. Enamasti on aga omavahel hästisobivad noored kohtudes koos edasi liikunud.
(ketramine, kudu mine). · S el päeval söödi mardihane, küpsetati ka vorsti ja verekäkke. · Kui sel päeval oli lu mi maas, pidi see too ma hea viljaaasta ja palju õunu. · Kui see päev oli aga vih mane ja udune, pidi tule ma peh m e talv suure lu m e ga, suvi aga vilu ja vih mane. · Mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardipäeva sula soojad jõulud. Vanasti käidi ringi mardiperena, mida juhtisid mardiisa ja mardie ma. · Kõige tähtsam oli mardiisa. · Ühel mardil oli kaelas kott, millesse korjati ande. · Andideks olid õunad, ko m mid, küpsised (vanasti ka liha). November on talvekuu ja on üks igavamaid ja süngemaid aegu aastas. Pori pimedus ning raagus mustad puuoksad. Tõelist talve annab alles oodata. Kogu seda kurvameelsust leevendavad nukras novembris vaid 2 päeva - mardipäev 10. XI ja kadripäev 25. XI . Nagu nimedest on
kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega. Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama. 20. sajandi
puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. Lahkudes soovisid mardid pereisale head viljaõnne, pereemale head karjaõnne, tüdrukutele head peiuõnne, poistele head pruudiõnne ning lahkusid lauldes: Rukkid kasvage, lusted kaduge, linad kasvage, ohakad kaduge, sead sirged ja siuakad, lehmad madalad, matsakad, hobused turjakad, tugevad! (http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-mardipaev.php) 5. MARDIPERE Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama. 20. sajandi esimesel poolel kasutati
keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama. 20
mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama. 20
annaabi.ee 
