valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja
pärimusi, samuti olid kindlad rituaalid leiva valmistamisel. Levinumaid rahvuslikke toite olid verega ja vereta tanguvorstid. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina tera-, kaun- ja aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi peale loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks kana, näärideks siga ja kevadpühadeks vasikas. Väga tähtis toit oli ka kala. Sisemaal söödi peamiselt soolatud kala, rannikualadel ja suurte järvede äärsetel aladel rohkesti ka värsket kala. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. 19. sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles 20
tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. (http://et.wikipedia.org/wiki/Mardip%C3%A4ev) 4. KOMBED Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega
Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat toitu. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust
leiba, silku ja hapupiima. Hommikuks soojendati kas eelmisel õhtul ülejäänud toitu, millele anti kõrvale leiba ja silku, keedeti jahukörti või mõnda muud kiiresti valmistatavat toitu. Liha söödi peamiselt sügisel ja talvel lisandina aedviljatoitudele. Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud
esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardipere Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa.
oodata head lambaõnne. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo 25 värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem. Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles
annaabi.ee 
