Kõige enam poolehoidu võitis "Reinowadder Rebbane" (kalendris 1848-51, rmt. Tartu 1850; Lisaks 2 salatrükki, 6. tr. Tartu 1922, 7. tr. Tln. 1953, 8. tr. 1974; peamiseks eeskujuks Goethe "Reineke Fuchs"). Eraldi väljaannetena ilmusid veel "Paar sammokest rändamise-teed" (Tartu 1853, 3. tr. Tartu 1922; osalt Jean Pauli motiividel) ja "Kilplaste imevärklikud [...] jutud ja teud" (Tartu 1857, 2. tr. 1878, 3. tr. 1903, 4. tr. 1923; G. O. Marbachi rahvaraamatu "Schildbürger" j.). Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena
Paneb aluse balti multikultuursuse tunnustamisele. c) eestlaste jaoks tähenduslik 1857. aasta (kuidas?) Trükist tuleb "Kalevipoja" esimene osa, alguse saab järjepidev eesti ajakirjandus, seejuures populaarne ja masse liigutav: Perno Postimees. Kumbagi võib tüvitekstiliseks pidada. Lisaks: 16 Tallinnas peetakse saksa laulupidu, Kreutzwald vahendab G. O. Marbachi järgi "Kilplased", Prantsusmaal ilmub C. Baudelaire'i "Kurja lilled". d) C. R. Jakobsoni kontseptsioon, Esitab selle oma esimeses isamaakõnes: valguseaeg, pimeduseaeg ja koiduajastu. Algul elasid eestlased valguse- ja rahuriigis, mille lõi segi pimeduse sissetung (saksa ristirüütlite tulek). See käivitas võitluse, mis pole möödas siiani. Kuid uus selginemine pole kaugel, pimedus pagendatakse valguseriigist taas
Mark Twaini või Eduard Vilde humoreskidest, kuigi folkloori ja autoriloomingu vahe pole ajaloolises plaanis kaugeltki alati selge. Nagu üldiselt, nii ka huumori plaanis, on see väga tinglik nt. Ida kirjanduste ja folkloori vahel. Ka Giovanni Boccaccio "Decameron" (1351), suur osa Saksa 15.16. saj. nn. linnakirjanduse ainetest, nt. Hans Sachsi (1494-1576) loomingust, Rudolf Erich Raspe (1786) ja Gottfried August Bürgeri (178688) Münchhauseni-raamatud, G. O. Marbachi rahvaraamat kilplastest (1838) ja sellele toetuv Fr. R. Kreutzwaldi teos "Kilplaste imevärklikud, väga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod" (1857), Charles de Costeri "Legend Ulenspiegelist" (1868) jpt. -- kõik kasutavad folkloorseid naljamotiive ja on teisalt omalt poolt võimendanud vastavat folkloorset traditsiooni. Mitme viimase sajandi jooksul on ka paljude rahvaste ajalehed ja
Seltsi väljaandel ilmus karskusteemaline jutt "Winakatk" (Tartu 1840, 2. tr. 1881; eeskujuks veitslase H. D. Zschokke "Brannteweinpest"). Kreutzwald tegi kaastööd ÕESi kalendrile (mida toimetas Faehlmann) ja avaldas õpetlike kirjutisi sisaldava kogumiku "Sippelgas" I (Tartu 1843). Laialdane levik sai osaks sentimentaalsele rahvaraamatule "Wagga Jenowewa ajalik elloaeg" (Tartu 1842, 5. tr. Tartu 1887; lisaks 4 salatrükki; G. O. Marbachi j.). Alates 1846. aastast hakkas kirjastaja H. Laakmann Tartus välja andma "Kasulist Kalendrit", mille lisa Kreutzwald toimetas kuni 1874. aastani (välja arvatud aastad 186164). Kalendris ilmus peale mitmesuguste õpetlike kirjutiste ka värsse (1850. aastast alates kuusalmikud) ja enamik Kreutzwaldi jututoodangust: "Üks ööpilt" (1853), "Videvik" (1854), "Põllumees ja ammetmees" (1858), "Tuisulased" (1859), nn
annaabi.ee 
