kinnistu. Aknad avanesid vaid tänavale ning olid võrestatud, liikudega. Ehitada tohtis vaid kivist elumaju(tulekahju)-nõuded ranged. Peahoonega liitusid hoovis väiksemad majapidamishooned. Hooned olid paekivist. Seest: Eeskoda diele, suured aknad. Ühe akna all peremehe kontor mis oli eraldatud vahe või kappseinaga. Diele(eesruum) tagumises osas matelkorstna all köök, riiulid seinaavades. Üks kitsas seina... trepp viis keldri, teine ülemisele korrusele aidaruumi. Mantelkorstna korral oli uks köetavasse elutuppa-dornsi-kus oli suur õule avanev aken, kätepesukoht e lavatoorium. Köeti kerisahjuga, mööbel asetses seite ääres, levinud olid laekad ja kirstud, kesel söögilaud ja pingid. Ülejäänud ruume kasutati laona. (KAUBAÕITSENG) Sisseehitatud mööbel, mööbel vastavalt rikkusele. Renessanss 1530-1640 -Reformatsiooni ja sõdade aeg Tlns põhiliselt sisekujundus stiil. Polnud mõtet lammutada, oli majandus langus ja sõdade aeg.
kes lastele kasuisaks sai. Bernhardi vennapoja Erik Schmidti kirjapandud mälestuste kohaselt oli Bernhard omaette hoidev laps, kes armastas paljude asjade üle juurelda. Varajases nooruses hakkas avalduma ka tema leiduritalent, eriti optika ja astronoomia valdkonnas. Poisid uurisid tähti igal selgel ööl ja õppisid ära tähtkujud. Ükskord nägid nad lendtähte üle taeva sööstmas ning Bernhardil tekkis mõte proovida neid ise järele teha. Nad hakkasid hõõguvat sütt läbi mantelkorstna loopima. Isetehtud lendtähtede lennutamine lõppes aga suure tulekahjuga, sest majal oli õlgkatus. Varsti nähti teda kirvega jääst läätse tahumas. Nii ei saanud aga lääts siledaks ning Bernhard proovis teise meetodi abil soovitud tulemuseni jõuda- ta valas vee kaussi ja lasi sel külmuda. Sel viisil sai ta läätse, mille läbimõõt oli umbes 90 cm. Kui ta õhtul läätse taha laterna asetas, valgustas võimas kiirtevihk eemalasuva lehmalauda seina
põhjatiivas. Sarnaselt idatiivaga on esimesed ruumid võlvlagedega. Majandusruumides need puuduvad, neile ehitati talalaed. Tõenäoliselt on muutus ehituses põhjustatud 1301. aastal kloosrile pandud kohustustest ehitada linnamüüri, milleks kulus enamik klausuurile planeeritud rahast. Refektoorium oli 9, 25 × 8,1 m suurune, selle loodenurgas asus köögist köetav leivaahi. 72,4 m² suuruses köögis valmistati toitu mantelkorstna alusel. [ 5, lk 46, 77; 6, lk 42- 46] Hilisemalt rajatud läänetiiva juurde kuulusid esinduslikum kolmekorruseline abtissimaja ning uus refektoorium. Abtissimaja kütmiseks oli keldriruumides kaks hüpokaustahju. Refektooriumi all asus kolmeks liigendatud moonakorrus. Refektooriumi köeti samuti hüpokaustahjuga. [ 5, lk 47 ; 6, lk 47, 48, 51- 54] Osaliselt kahekorruseline ristikäik sidus kiriku kalusuuriga ning kulges kiriku kohal läbi tugipiilarite
sajandisse. Kivihooned on tihtipeale üksikhooned koos väikese eeskojaga. 15.-16. sajandil on Eesti linnades levinud juba teist tüüpi kivihooned, mida nimetatakse dieledornse tüüpi elamuks. Need on sellised tüüpilised kivihooned, mida on Tallinnas säilinud üpriski palju. Diele tähendab maja esimest ruumi – tänavapoolne ruum, kõrge tuba, mis võis omada paljusid eesmärke. Diele taganurgas on asunud keskaegse hoone köögiosa, mis on pealt kaetud mantelkorstnaga. Tuli, mis mantelkorstna all oli, soojendas kogu dielet. Diele teises nurgas asub trepp, mis viib maja ülemistele korrustele, kus asusid kaupmeeste kaubalaod ning igasugused muud tagavarad. Ülemisi ruume ei köetud. Diele taga asub teine ruum, mis on dornse, mis on olnud magamis- ning eluruum. Tagumine ruumi oli ühtlasi ka omaette köetav. Maja keldris asus hüpokaust ahi, mis soojendas dornset. Esimene korrus on elukorrus, kuid ülemised korrused olid kasutusel laoruumidena. Selliseid hooneid ehitasid
Elutoast läks keldrisse sageli teine trepp, mille suue oli piiratud raidkividest siseportaaliga. Eriti rikkalikult oli kaunistatud just uksepealne, mis oli tavaliselt välja raiutud ühest kivist (nn siseportaali silluskivi). Elutoa seintes paiknesid tihti mitmesuguse kujuga nishid. Neist osades asetsesid seinakapid, mõningaid kasutati aga mööbli paigutamiseks. Elutuba oli reeglina hoone ainus köetav ruum. Seda köeti keldrist, mantelkorstna poolses nurgas asuvast kalorifeerikütteseadmest. Ahjud oma tänapäevasel kujul olid 15. sajandi Tallinnas veel tundmata. Tellistest võlvitud ahjukolde peal asetsesid kerisekivid, mida kattis elutoa põrandas paiknev ümmarguste avadega paeplaat. Kütmise ajal olid avad suletud ning suitsugaasid juhiti korstnasse. Kütmise lõpul see ühendus aga suleti ning soe õhk pääses plaadis olevate avade kaudu elutuppa. Selliseid seadmeid kasutati hoonete kütmiseks kuni 16
annaabi.ee 
