sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: «Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!» Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: «Olev! Olev!» Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja. Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on. Kaleviliiv Kuijärvel olnud suur järv
polkovnik Kalmi käsutada oli 2421 meest, sealhulgas soomlaste I ja II pataljonis kokku 1445 meest ja neile lisaks kapten Partsi andmeil 600 soomusronglast ja 376 partisani. Aktiivsesse võitlusse suunas Kalm aga vaid 28% koosseisust. Ülejäänud tegelenud punaste vara tagaajamisega (soomlaste II pataljon) või Sangaste vaksalis rongis passimisega (soomusrongide dessandid). Vahetult enne lahingu algust olla Kuperjanovi otsene ülemus kapten Irv manitsenud leitnanti pealetungiga ootama, kuniks saab parandatud Tõlliste sild (pildil) ning saabub tugi soomusrongidelt. Kuperjanov otsustas siiski rünnakuga alustada, lootes mõisa ilma soomusrongide toeta vallutada. Olev Teder leiab, et kapten Irv ei saanud mitte kuidagi manitseda leitnant Kuperjanovit pealetungiga ootama, mis olevat Partsi raamatus ,,Kas võit või surm?" esitatud vale, sest korraldusi ei jaganud mitte Irv, vaid üldjuht polkovnik Kalm. Igal juhul ei oleks kapten Irve
Hakkas juba vaikselt hirm valdama istuda ruumis pool surnuga ja mine tea mis värk on. Äkki vajus aken lahti ja küünlaleek kustus. Neiu läks hirmust nii kangeks, et ei suutnud midagi teha. Ainult tundis, et keegi liigub toas ringi. See kestis umbes 3 minutit kuni kõik jäi taas rahulikuks. Peale seda jooksis neiu palatist välja, et kutsuda med. õe, et tulgu vaadaku, mis juhtus. Õde tuli ja nägi akent lahti ja kohe kukkus sõimama, et miks tüdruk akna avanud ja manitsenud, et seda ei tohi teha jne. Õde proovis aknet sulgeda, aga akent ei saanud kinni, kuna sealt oleks just nagu sisse murtud olnud ja mingi klamber ära murtud. Hommikul poisi juurde minnes nägi tüdruk voodislamajat silmad lahti ja vahib lakke ning pisarad jooksevad! Neiu hakkas samuti seepeale nutma, kuna poiss oli koomast tagasi. Arstid ei osanud enam midagi öelda ega mõelda. Noormees oli igati kombes ja ei mingeid tühistusi. Nüüd aegajalt peale paranemist käib noorees
sõnad normatiivsed ei ole. (Ibid: 423) Ülemaailmsele Õigluse Kojale on antud õigus toimida baha'i usundi kõrgeima institutsioonina ja anda seadusi nendes valdkondades, mille kohta pole pühades tekstides täpseid juhiseid. Tema seisukohad on kohustuslikud, kuigi tema korraldusi võib järgmine Ülemaailmne Õigluse Koja muuta või tühistada, kui asjaolud muutuvad. Siiani on Ülemaailmne Õigluse Koda manitsenud baha'isid pigem tegema enda vaimsetest ja kõlbelistest põhimtõetest lähtudes ise otsuseid kui järgima täht-tähelt seadusi. (Partridge 2006: 423) 1.4 Usutavad ja pühad Bahai usundil on vähe rituaalne või kindlakskujunenud avalikke kombetalitlusi ning on olemas erilised juhised, mis ei luba neil areneda. Baha'ide kogunemistel ja mälestuspalvustel loetakse tavaliselt asjakohaseid palveid ja pühakirjade peatükke. (Partridge 2005: 426) 1.4.1 Palved