valdkondadega tegeleb) 21. Kas ,,raporteerisite" üksteisele? 22. Kas sõlmisite äripartneriga kirjalike suulisi kokkuleppeid? 23. Kui tihedalt suhtlesite omavahel ja kui peensusteni rääkisite läbi ettevõttes toimuva? 24. Kas oli ka mingisugune tööjaotus, kuidas see kujunes? 25. Kui palju töötasite keskmiselt nädalas oma firma kallal (kui pikad olid tööpäevad, kas nädalavahetused ka)? 26. Kas sinu arvates (sinu puhul) on õige väide, et ettevõtja ollakse 24/7? 27. Kas maksite endale ka töötamise eest palka (kas võrdväärselt kulutatud ajale, kui vähem siis kui palju)? 28. Kas jäi üldse vabaaega, mille peale kulutasite? 29. Kuidas teie elu muutus ettevõtjaks hakkamisel (nt ei tegelenud enam hobidega, ei jäänud aega perekonnale)? 30. Mis olid kõige suuremad rõõmud ettevõtte loomisel ja selle esimesel aastal? (mida praegu naudite)? 31. Mis ei meeldinud esimesel aastal üldse ettevõtluse alustamise juures? (mis üldse ei meeldi praegu)? 32
filmis võtteplatsil näitleja esineb ainult kaamerale : ta ütleb, et seda ei saa nimetada esituseks, see on teatud hulk esitusi, teatud hulk järjekorras segiaetud fragmente, mis alles hiljem kokku pannakse. teatris sündiv on unikaalne, selle tõttu on tema aura maksimaalne, samas filmikunstis see puudub, näitleja on kohal kaamera jaoks aga mitte publiku jaoks. see ei ole publiku jaoks tingimata kriitiline. kui te olete kontserdil, mille eest te maksite palju raha, siis teie kriitiline võime nõrgeneb, te tahate oma elamust kätte saada. te osalete rituaalis. kui me asetame kunsti ja publiku vahele mehaanilise reproduktsiooni, siis tekib ka kriitiline distants. kunst lakkab olemast ilus näivus. meie väike kultus kunstiga suhtlemine ongi selles, et me läheme muuseumisse, seal peab vaikne olema, seal peab alluma galerii reeglitele. b ütleb, et kunst tuleb muuseumidest välja. film aga
oli teda pilganud ta kartuse pärast saada palliga vastu nägu; kuidas Bernajoux pilkamise eest peaaegu eluga oleks maksnud ning kuidas härra de la Tremouille, kes milleski süüdi polnud, pidi peaaegu majast ilma jääma. «Kõik oli nii,» sosistas kuningas. «Jah, just nii kandis ka hertsog mulle asjast ette. Vaene kardinal! Kahe päevaga seitse meest, ja pealegi kõige kallimad. Aga sellest on küllalt, mu härra, pidage meeles! Aitab! Te maksite 82 kätte Férou tänava sündmuse eest ja veel rohkemgi. Te peate olema rahuldatud.» «Kui Teie Majesteet on rahuldatud, siis oleme seda ka meie,» vastas Treville. «Jah, ma olen rahul,» lisas kuningas, võttis pihutäie kuldraha La Chesnaye käest ja andis selle d'Artagna-nile. «See on tõendiks minu rahulolust,» ütles ta. Tol-ajal ei olnud veel moes uhkusemõisted, mis kehtivad tänapäeval. Aadlik võttis kuninga käest raha vastu ja ei tundnud end vähimalgi määral alandatuna
kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud. ,,Millega see nüüd lõpeb?" küsis Indrek Liblelt klassis. ,,Mis asi?" küsis Lible nagu arusaamatuses vastu. ,,Raamatutega ikka," ütles Indrek. ,,Ä'ä ole loll!" hüüdis Lible. ,,Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen!" Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde. ,,Mis te neist maksite?" küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: ,,Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane. Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisukese näru ostsite?" näitas direktor ladina keele õpiraamatule. ,,Mulle meeldis ta," vastas Indrek lihtsameelselt. ,,Meeldis," imestas direktor ja vahtis poisile otsagi nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis
annaabi.ee 
