Läänemere plankton Õppejõud Kai Piirsoo Läänemere planktoni uurimise ajalugu 19. saj. keskpaik - 20. saj. algus. Uuringute üldiseloom: floristilised ja faunistilised. · Esimene mere-ekspeditsioon Eesti vetes, kus koguti ka planktonit, toimus 1884.a. · E. Eichwald tööd 1847-52: käsitlevad ränivetikaid, makrovetikaid, veeõitsengut. · Grimm uuris 1877.a. Neeva lahe zooplanktonit. · C. Gobi uuris 1879.a. põhjataimi ja veeõitsengut Tallinna lahes. · W. Hensen defineeris mõiste `plankton' 1887.a. Muu maailmas 1850 1900 Inglismaal: võeti kasutusele esimene postmark 1840.a USA: teksapükste leiutamine Oscar Levi Straussi poolt Californias Eestis: ajalehed "Eesti Postimees", C.R. Jakobson, M. Veske, J
Kalade lõpuste kaudu võib metüülelavhõbe imenduda ka otse vereringesse. Näite võib tuua Matsalu lahe kohta, kus haugide üheks kõige probleemsemaks haiguseks on nahakasvaja ehk lümfosarkoom. Üheks põhjuseks havi nahakasvaja tekkele arvatakse olevat havis sisalduvad kantserogeensed ained, eelkõige raskemetall elavhõbe. kõik elavhõbeda ühendid on suuresti toksilised vee-taimestikule, nende juuresolekul toimub kasvu aeglustumine. Kõrged Hg kontsentratsioonid mõjutavad ka makrovetikaid, vähendades nende idanemisvõimet. Viimase 25 aasta jooksul on Arktika vetes olevate hüljeste ning beluuga vaalade Hg kontsentratsioon tõusnud 2 kuni 4 korda. Ka soojemates vetes elavad mereimetajad on riski all, näiteks Hong Kongi lähedal elutsev delfiinide liik. Püsivad orgaanilised saasteained toidus Arvatakse, et Euroopas saavad inimesed püsivaid saasteaineid 41,6% kalast, 27,7% piimatoodetega, 11,3% rasvadega, 10,4% lihaga, 6.8% puu-ja juurviljadega jne.
Mageveekogudes esineb peale vetikate palju ka kõrgemaid taimi ja samblaid. Suuruse järgi jagatakse fütobentos sageli mikro- ja makrofütobentoseks. Mikrofütobentose moodustavad enamikus veekogu põhjal kasvavad mikroskoopilised vetikad (näiteks räni-, rohevetikad ja tsüanobakterid), makrofütobentose hulka kuulub aga veekogu põhjal kasvavad suuremad taimed, mis silmaga on nähtavad, näiteks puna-, pruunvetikad ja õistaimed.8000 liiki makrovetikaid maailmas.Eufootiline vöönd Primaarprodutsendid on autotroofid, s.t. nad valmistavad orgaanilist ainet anorgaanilistest lähteainetest. Fütobentos ( põhjavetikad ja soontaimed) maailma veekogudes. Kui räägime fütobentosest laias mõistes, saame eristada makrofütobentose ja mikrofütobentose. Neist esimese moodustavad makrovetikad ja õistaimed, teise aga mikrovetikad. Makrofütobentose eestikeelse nimetusena kasutatakse mõisteid põhjataimestik või suurtaimestik
vähesed bakterid, meres aga paljud omaette protistide riiki. Seetõttu rühmad. Nähtus aitab organismidel vast ei saa öelda selle kohta süvameres peibutada saaklooma, põhjataimestik või suurtaimestik? pimestada vaenlast või leida · vastassugupoolt. · Maailmameres loendatakse kokku · umbes 8000 liiki makrovetikaid e. · Fütoplanktonil ilmnevad ajalised- suurvetikaid ja ainult umbes 50 liiki ruumilised muutused ööpäevas õistaimi, nende maksimaalseks vetikarakkude paljunemise kiiruses, sügavuspiiriks loetakse 70 m. fotosünteesi aktiivsuses ja · Seda ala maailma ookeanis, kus organismide vertikaalses esineb fütobentos, nimetatakse
punavetikate kooslused. Väga tihti võib madalas rannavees kohata harilikku haneheina ja harilikku heinmuda. Soolasemat vett (soolsus vähemalt 5–6‰) eelistavad meri-särjesilm, pikk merihein ja haruldane keerd-heinmuda. Tõelisi (ainult soolase veega kohastunud) meretaimi leidub vaid Läänemere lõunaosas, suuremat soolsust eelistavate liikide arv väheneb järk-järgult ida ja põhja suunas. Kattegatis, kus vee soolsus on 30‰, on loendatud 422 liiki makrovetikaid, Põhjalahe põhjaosas on see arv vaid 42. Nõrga soolsusega aladel leidub ka vähest soolsust taluvaid mageveeliike, kuid neid on arvuliselt vähem kui väljalangenud merelisi liike. Üsna palju on liike, mis on riimveega hästi kohastunud ning mida on arvukalt või isegi massiliselt ka väiksema soolsusega piirkondades – pruunvetikatest põisadru ning niitja tallusega eutrofeerunud keskkonda eelistavad punavetikate ning rohevetikate liigid.