püüdlemisel. Inimesest võib seega kõnelda kui mikrokosmosest, mille struktuur peegeldab makrokosmose struktuuri. Mõlemad on mõistuslikud kehalised olendid, kelle hing on analoogiliselt struktureeritud. Ühtlasi saab makrokosmost käsitleda eetilise ideaalina inimese jaoks. Sokratesega seoses sai juba osutatud sellele, et antiik-kreeka eetilised õpetused käsitlevad üldiselt küsimust: mida tuleb inimesel teha eudaimonia saavutamiseks? Platoni käsitlus makrokosmosest kätkeb endas vastuseid sellele küsimusele ja seda kahest aspektist. 1. Kosmose hingele andis demiourgos terviklikkuse ja liitis selle vastandlikudki osad harmooniliselt üksteisega. Inimesel seevastu tuleb endal selline harmooniline vahekord oma erinevate hingejagude vahel leida, end harmoonilise inimesena alles väljakujundada ning sellisena alalhoida. Kosmos tähendab kreeka keeles kaunist, korrapärast tervikut. Sellisena kogesid kreeklased maailma, kus nad elasid
Need on ka sellised, mida on olnud üldiselt raske tõlgendada. Paistavad silma ka illustratsioonid, mis on äärmiselt originaalsed ja mis mõnikord domineerivad teksti üle. Mis teeb Balke'ist romantiku: ühtse visiooni püüdlemine, erinevalt teistest romantikutest Blake ei keskendu loodusele, vaid tema kujutamise objektiks on pigem inimene ja tema problemaatika - teda nimetatakse religioosseks müstikuks. Üks neid autoreid, kelle jaoks inimene on mikrokosmos, mis on osakene makrokosmosest. Küll religioosne müstik, aga jumalat ei otsi. Peamiselt pakub talle huvi see, mis seob inimvaimu loodusega, et millised on need seosed. Blake jaoks tähtsaim inimese puhul on inimese kujutlusvõime. Ei ürita midagi tõestada, vaid oma kujutluste pinnal pakub teatuid fragmente mingitele probleemidele, mis on tema jaoks olulised. Blake loob oma enda maailma, tõmbub sinna. See maailma on justkui kaitsevari, see 19. sajandil ja hiljemgi ilmneb mitmel puhul, kus kuntsnik loob oma maailma
Oma mõtted põimis ta ka oma luulesse, ja nii on tema luules ka erinevaid tähendusi. Ainuke asi mis õppis oligi vasegravüür. On andnud välja kolm kogumikku. ,,Luulevisandid", ,,Songs of Innocence" ja ,,Songs of Experience". Viimase kahega on ta saanud kuulsaks. Koos oma naisega kes oli tõeline Galanthea Blake'i kujutab inimest mitte loodust. Teda nimetatakse religioosseks müstikuks. Selle piires lahendab ta ka oma vaate inimesele. Tema jaosk on inimene mikrokosmos kes on osa makrokosmosest ehk kõiksusest. Inimese ja kõiksuse vahel on teatud vastavus ning vastuolud. Blake on religioosne müstik kes otseselt Jumalat ei otsi. Ei ole huvitatud ka konkreetsetest loodusnähtustest, vaid huvitub sellest mis inimvaimu loodusega seob. Tema jaoks tähtsaim on inimese kujutlusvõime. Siin on tal suhe ka Colebridge'iga. Blake kaitseb inimest ka eetiliste dogmade eest. Moraal ei ole midagi sellist mis inimest ohjeldama peaks. Blake'i
(see ongi rohi õnne saavutamiseks). Stoitsismile pani aluse Zenon, kes oli Epikurose noorem kaasaegne. Sai oma nimetuse, sest Zenon õpetas Ateenas sammaskäigus (stoas). Zenoni lähtekohad mõnes mõttes vastandlikud Epikurosele, kuid tulemus suht sama. Jumalad on maailmas kõik ära määranud. Kogu maailm aon üks Zeusi poolt juhitud kosmopolis (maailmariik). Kõik toimub Zeusi tahte järgi. In-se hing on osa suurest makrokosmosest, mikrokosmos. Käib täiesti Zeusi poolt ettenähtud reeglite järgi ka hinges. Inimesel on mõttetu saatusele vastu hakata (nagunii ei saa) ja see on ka amoraalne (sest see on jumalst antud, seega hea). In üls on see, et ta peab leppima saatuse kui paratamatusega, mitte sellele vastu tegutsema. Selle läbi in vabaneb hirmudest ja saavutab hingerahu apaatia (kannatusetus). In vabaneb kannatusest jumaliku mõistmise läbi. Selleläbi saab saavutada ka õnne
annaabi.ee 
