Ooper jutustas sellest, et Amelia, peaministri naine, kes käis nõia juures abi palumas, armus kuningasse, ning valitseja põgenemise tagajärjel tekkis suur skandaal, sest saadi teada Amelia ja kuninga armastusest. Peaminister oli väga vihane nende peale ning maskiballil mees mõrvaski kuninga. Enne surma teatas kroonikandja, et ta on eksinud ja andestas oma mõrvarile. Enne kui Amelia nõia juures käis, lasi kuningas ennustada enda saatuse kohta ning võlur ütles majesteedile, et tema parim sõber tapab ta ning see ka juhtuski. Ooperi lavastaja on Arne Mikk, dirigendiks oli Jüri Alperten. Peaosades olid kuningas (Mart Madiste), peaminister(Rauno Elp) ja Amelia, peaministri naine( Aile Asszonyi). Teistes osades olid Ulrica (Riina Airenne), Oscar (Kristel Jõesaar), Silvano ( Rene Soom), Ribbing (Priit Volmer), Horn(Leonid Savitski), Amelia treener (Georg Gurjev) ja tantsusolistid (Seili Loorits-Kämbre, Daniel Kirspuu, Vadim Mjagkov).
tulles vajaksid täiustamist vanas heas inglise kasvatuses ?'' ''Oo, nagu kuulda, oli Prantsuse kuninganna Claude hea südamega, aga ka rangete kommetega kasvataja,'' vastab Catherine taktitundeliselt. ''Mu saatjaskond on juba küll piisavalt suur, aga kui teie, mu abikaasa, ei pea seda priiskamiseks, et võtame veel kaks õuepreilit lisaks...'' ''Noh, master Boleyn,'' särab Henry heatujuliselt. ''Te võlgnete tänu Tema Majesteedile kuningannale, et ta võtab teie tütres oma õuedaamide hulka.'' ''Majesteet!'' Thomas Boleyn langeb liigutatult Catherine'i jalge ette. '' Kuidas saab tühine kodanlane teid küll tänada! Mu tütred on pooleldi orvud, nad jäid juba varakult ilma emata. '' ''Hea küll.'' Kuninganna ulatab mehele suudlemiseks käe ja annab talle märku tõusta. ''Luban igati vaeva näha, et teie tütred jääksid minu teenistuses lugupeetuks ning saaksid endale kord tublid, seisusele vastavad abikaasad''
musketäridega tüli?» «Just nii, kõrgus, nagu alati.» «Kuidas see siis õieti juhtus, kõnelge. Te teate ju, kallis kapten, et kohtunik peab mõlemad pooled ära kuulama.» «Ah, mu jumal! Kõik oli nii lihtne ja loomulik. Kolm minu parimat sõdurit, keda Teie Majesteet nime järgi * Väljend selle kohta, kui ei anta revansivõimalust. 65 tunneb, kelle ustavust ta rohkem kui ühel korral on hinnanud, kes kogu hingega on andunud kohusetäitmisele, võin seda Teie Majesteedile kinnitada, ühesõnaga, kolm minu parimat sõdurit, härrad Athos, Porthos ja Aramis olid jalutamas ühe noore gaskoonlasega, keda ma neile samal hommikul olin soovitanud. Nad pidid minema Saint-Germaini, arvan ma, ja kohtumiskohaks olid nad määranud Paljasjalgsete Karmeliitide Kloostri, kus neid segati härrade de Jussaci, Cahusaci, Bicarat' ja veel kahe kaardiväelase poolt, kes nii hulgakesi koos kavatsesid kindlasti kuninglikku edikti rikkuda.» «Ah, või nii oli asi
Stockholmi. Üks neist Patkul. Tagasi tulles teatab, et reduktsioon on veel lahtine, tuleb luua komisjon, koostada palvekiri. Kuningas võtab palvekirja solvanguna ja laseb kirja koostajad Stockholmi tulla. Peetakse maapäeva kus Hastfer süüdistab neid riigireetmises, majesteedi solvamises. Osad aadlikud võtavad allkirja tagasi. Peamised 4 tegelast peavad ilmuma kuningliku kohtu ette. 1694.aastal algas kohtuprotsess majesteedi solvamise ja majesteedile vastuhakkamise üle. Patkul püüdis esialgu vastuargumente esile tuua. Kui Patkul sai aru, et päästa ei ole midagi, siis ta põgeneb Stockholmist, asub ta Kuramaale, kust edasi Saksi kuninga juurde. Kolm ülejäänud meest mõistetakse surma, aga otsuse elluviimine lükatakse edasi, mis oli tavapärane praktika Rootsis. Samuti ka Patkul tagaselja. Patkul oli põgenenud, seega tema suhtes tuli hukkamine väga julmalt täide viia. 1697.aastal Karl XI suri, siis lastakse nad vabaks
Kas öövahtkond sind siis sellest pahast seltskonnast kinni ei nabinud?» «Ei, majesteet, tegemist on arusaamatusega, mu õnnetu saatusega. Ma kirjutan tragöödiaid. Majesteet, ma palun, kuulake mind. Ma olen poeet. Meietaolisi ajab melanhoolia öösiti tänavale hulkuma. Nii sattusin mina õhtul sinna. See on täielik juhus, mind on täitsa asjata 432 kinni võetud. Olen süütu ses rahva mässupuhangus. Teie majesteet nägi ju, et hulgus mind isegi ära ei tundnud. Ma vannun teie majesteedile...» «Vait!» hüüdis kuningas kahe ravimtee sõõmu vahel. «Su lorist huugab mul juba pea.» Tristan l'Hermite astus juba ettepoole ja lausus Grin-goire'i poole viibates: «Majesteet, kas tohib ka teda üles tõmmata?» Need olid ta esimesed sõnad. «Päh!» vastas kuningas ükskõikselt. «Mul pole selle vastu midagi.» «Mul aga küll,» ütles Gringoire. Meie filosoof oli sel silmapilgul oliivist rohelisem. Ta sai
annaabi.ee 
