» Kõige üllam võimalik eesmärk või ajend kodunt väljaminemiseks maa- arst võtmas kuulda raskelt haige kutset osutub iseenda jälgiks paroodiaks, pettuseks ja seatembuks, mis on otsekui lavastatud selleks, et maa-arst oma praksisest, väärikusest, kodust, riietest ja teenijatüdrukust ilma jätta (antakse mõista, et ei-tea-kust välja karanud tallipoiss vägistab teenijatüdruku peale seda, kui maa- arsti jalust ära on saatnud). «Majaisa mure» esitab taas ühe uskumatu loo. Majaisa on tegelikult kõrvaltegelane, peategelane Odradek meenutab väli- muselt «eelkõige lamedat tähekujulist niidirulli, ja talle paistab tõepoolest olevat niiti peale keritud, igatahes võivad need küll olla vanad jupid, kokku sõlmitud ja ka pasmaks läinud, täiesti eri värvi ja sorti niidijupid.» Pealekauba on temaga võimalik rääkida ja «ta naerab nii, nagu võib naerda ainult kopsudeta olend. See kõlab umbes nagu langenud lehtede krabin.» Vahest rohkem kui ükski
elunäinud meest, et seal maa ühiseid asju läbi kaaluda ja arutada. Seda linna peetakse pealinnaks, sest see on otse saare keskel. Maakonnas on ehitatud palju maid ja talusid, mis on hästi varustatud ja sisustatud igat sorti riistade ja vahenditega. Nendes majades asuvad kodanikud, kes sinna korda-mööda elama tulevad. Üheski majapidamises ei ole alla neljakümne inimese, kelle seas on nii mehi kui ka naisi, peale selle kaks orja, kes kõik on majaisa ja majaema valitsuse käsu all. Iga kolmekümne talu või pere peale on üks peavalitseja, keda nimetatakse filarhiks ja kas tegelikult on peafoogt. Igast perest tuleb igal aastal linna elama 20 inimest, kes on enne seda kaks aastat maal elanud. Nende asemele saadetakse linnast sinna samapalju värskeid töölisi, keda kogenumad õpetavad. Need kellele maatööd meeldivad, jäävad maale kauemaks ja harivad põldu või kasvatavad karja või teevad küttepuid. Nad kasvatavad ka tibusid
oskustöölised, kellel oli õigus töötada isanda igapäevaste vajaduste jaoks, kippusid oma tooteid müüma. Juhtiv osa tsunftides kuulus tsunftimeistrile. Läbi keskaja vähenes nende ring pidevalt. Esijalgu püüti määrata meistrite miinimumarvu mingis tsunftis (3-4), hiljem kujunes tavaks kehtestada meistrite maksimumarv. Igal meistril olid omad sellid ja õpipoisid, kes elasid meistri kodus, said söögi , kuid allusid ka kõiges majaisa korraldustele, näiteks suurenes sellide ja õpipoiste arv ühe meistri kohta. Keskaja lõpul hakkasid tsunftid üha enam muutuma suletuks, õpipoistele ja sellidele hakati üha enam esitama kõrgemaid nõudeid. Näiteks pidi olema õpipoiss sündinud kristlikust abielust. Selle nõudmisega suleti tsunft vallaslaste käendajaid. Sellile esitatud nõuete hulka kuulus kindel arv õpiaastaid oma meistri juures , tavaliselt oli neid 2-3 vahel harva ka 5, neile
asutused ja seadused ning näevad ka samasugused välja. Igal aastal tuleb igast linnast pealinna Amaurotumisse kolm vana tarka ja elunäinud meest, et seal maa ühiseid asju läbi kaaluda ja arutada. Maakondades olevad majad on sisustatud igat sorti riistade ja vahenditega, et seal saaksid elada kodanikud, kes kordamööda nendesse elama tulevad. Igas majapidamises on üle 40 inimese, nende seas mehed-naised, kaks orja, majaisa ja majaema. Iga kolmekümne talu peale on üks peavalitseja, keda nimetatakse filarhiks. Igast perest tuleb igal aastal linna elama 20 inimest, kes on enne seda kaks aastat maal elanud. Nende asemele saadetakse linnast sinna samapalju värskeid töölisi, keda kogenumad õpetavad. Elukorraldus Ühtegi riigiasja ei kinnitata ega võeta vastu enne, kui seda pole otsustamise eel nõukogus kolm päeva kaalutud ja arutatud ning ühtegi asja ei arutata esimesel päeval. Selle
kaaluda ja arutada. Seda linna peetakse pealinnaks, sest see on otse saare keskel. Maakonnas on ehitatud palju maid ja talusid, mis on hästi varustatud ja sisustatud igat sorti riistade ja vahenditega. Nendes majades asuvad kodanikud, kes sinna korda-mööda elama tulevad. Üheski majapidamises ei ole alla neljakümne inimese, kelle seas on nii mehi kui ka naisi, peale selle kaks orja, kes kõik on majaisa ja majaema valitsuse käsu all. Iga kolmekümne talu või pere peale on üks peavalitseja, keda nimetatakse filarhiks ja kas tegelikult on peafoogt. Igast perest tuleb igal aastal linna elama 20 inimest, kes on enne seda kaks aastat maal elanud. Nende asemele saadetakse linnast sinna samapalju värskeid töölisi, keda kogenumad õpetavad. Need kellele maatööd meeldivad, jäävad maale kauemaks ja harivad põldu või kasvatavad karja või teevad küttepuid. Nad kasvatavad ka tibusid
annaabi.ee 
