Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata). Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp- lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid. Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust jahukastet põhjustavate seentega. Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka. 1.2 Hoiatusvärvuja Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis
rästaste toidusedelist. Kuna rästad on huvitatud vaid marjade punasest viljalihast ja jätavad seemned puutumata, on nende toitumisjälgi lihtne eristada näiteks vintide omast, kes toksivad viljaliha maha ja söövad ainult seemneid. Vintide söögikohtades vedeleb punane viljaliha väikeste tükkidena maas ja okstel. Viljapõlludki meelitavad paljusid loomi, kelle söögikorrad põllul võivad tekitada majanduslikku kahju. Karu võib pahandust teha eriti kaerapõllul, kus ta maiustab toorete teradega. Ta haarab istudes käpaga kõrtest ning tõmbab need maha, et neid siis süüa. Edasi liikumiseks lohistab ta end mööda maad, tallates nii palju vilja maha. Ka mäger teeb sedasama, kuid ta on palju väiksem ning ka tallamisjäljed seega väiksema ulatusega. Tavaliselt õhtuhämaras või varastel hommikutundidel käivad metskitsed, hirved ja põdrad sageli söömas nii orast kui ka võrseid ja hiljem veel valmimata või küpset vilja.
on heleda koonu ja tumedate silmatriipudega, vahel isegi 30 kg kaaluv mäger. See väliselt rahulik, kuid end vaenlase vastu kaitstes väga visa uruelanik jätab öösiti toitu otsides enda käiguradadele pikkadest küünistest tuntavaid jälgi. Urusuudesse kuhjab ta künnivao kõrgusi liivavalle. Võimalusi urgude rajamiseks leiab mäger vanades rannavallides ja moreenküngastes. Rebase jäljenööri kohtab talvel rohkem metsaservades, heinamaadel ja põldudel, kus reinuvader maiustab hiirtega või püüab jänesele ligi hiilida. Ta jalajälg on enamasti väiksem ja ovaalsem kui koeral. Karu on Lahemaa suurkiskjaist vahest kõige tavalisem. Ta liigub nii metsamassiivides kui asulate ümber märtsist novembrini, mõnikord talvelgi. Vanaloomade üle 12 cm laiad käpajäljed on kergesti äratuntavad. Alla-aastase karupoja käpajälg on 5-6 cm, üle-aastasel 8-9 cm, noorel suguküpsel üle 10 cm, soliidsematel vanahärradel aga 17 cm ja rohkem. Karu ründab lisaks
olnud loodusteaduslikest rariteetidest ja kurioosumitest. Kunstihuvid �hiskonnas hoogustusid kuni tollaste pildigaleriide tekkeni kaasaegses m�istes. Kaks tegelast teose esiplaanil on allegooriad � Maalikunst, keda esindab tiibadega figuur, kes hoiab pintslit ja maalrikeppi, olles uinunud leegitseva krooniga vana mehe s�les, kes esindab Tarkust ja Intelligentsi. T�helepanu v��rib kujutise �ks v�ike detail � korv puuviljadega, mis on j�uliselt �mber l�katud ja kus maiustab ahvike. See on allegooriline viide, mida tollased kunstnikud h�sti m�istsid. Antiikse kirjanduse s�mboolikas loeti ahvi maiste pahede v�rdkujuks, mis j�litab inimest tema igap�evaelus. Maalil olev demonstratiivne �est t�ukab eemale ahvatlevad puuviljad, j�ttes need ahvile, viidates vastavalt neist pahedest loobumisele. ****** Selle kunstniku kohta ei ole oluliselt enamat teada, kui et ta t��tas Jan Bruegheli
annaabi.ee 
