väite, et ülima hüve ja vooruse saavutamise eeltingimus on tunnetus. Peale eespool mainitud filosoofiakoolkondade, mis kõik mõneti arenesid, ja ka eklektilise filosoofia, mille esindajaiks võib pidada muu seas Cicerot ja Plutarchost, tegutsesid ikka veel Platoni akadeemia ja peripateetikute kool. Hilisantiikaja filosoofia - Antiikaja lõpu filosoofiat iseloomustab üha tugevnev usundilisus. Maisusele seljapööramist soodustas Rooma riigi langus. Klasse, ühiskonnaakihte ja rahvaid haaranud kindlusetus- ning väljapääsmatustunne. Ka stoikute, küünikute, Aristotelese, skeptikute ja eklektikute õpetusse sugenes usun- dilisi jooni, erandiks oli üksnes epikureism. Platoni filosoofia teisenes uusplatonismiks ning sellest sai hilisantiikaja filosoofia peamine vool. Uusplatonismi tekkele eelnesid katsed ühendada kreeka, Idamaade ja juudi filosoofia (Philon)
Ta alustab kirgliku eksiõpetuse võitlejana ''Contra Academicus''. Teosed: ''Pihtimused''; ''Kolmainsusest'', ''Jumalariigist''- De civitate Dei. 22 raamatut. See on peateos, mida kirjutas 413-426. Impulsi andis Rooma rüüstamine gootide kuninga Alarichi poolt 410. Õpetus: CARITAS ja CUPIDITAS kõigisl inimestel on võime armastada AMOR. See on kirg, mis langeb kokku inimese sisemise tehtega. Kui see on suunatud igaveseks(ascendit), siis see on CARITAS. Kui see on suunatud maisusele (descendit), siis see on CUPIDAS. Tegemist on ühe ja sama püüdlusega, mis on suunatud erinevatele asjadele. Augustinuse eesmärk pole siiski inimene, kes on suunatud üksnes igavesele. Jumala looming on hea ja inimene on pandud selle majapidajaks. Kuidas siis suhtuda maistesse väärtustesse? - Maist tuleb kasutada (uti). Jumalat tuleb maitsta(frui). Inimene on võrreldav palveränduriga tasevase isamaa poole. Kuid sellel reisil kasutab inimene laevu ja vankreid, et saavutada eesmärki
Alguses oli liikumapanev jõud, mis oli täiuslik, ruumitu ja liikumatu. Augustinus teeb vahet kahesugusel armastusel: armastus ülima väärtuse e looja vastu (caritas) ja armastus maailma e loodu vastu (cupiditas). Caritas ja cupiditas suhtuvad üksteisesse kui hea ja kuri, nad on vastandlikud. Armastuse all peab Augustinus eelkõige silmas kirge, mis langeb kokku inimese sisemise tahtega. Armastus võib olla suunatud üles e Jumalale ja igavesele või alla e maisusele. Inimene saavutab elus eesmärgi ja rahu alles siis, kui ta tahe on täielikult Jumalale suunatud. Nii caritas kui cupiditas kujutavad endast ühte ja sama püüdlust, ent erinevatele suundadele pühendunult. Siiski ei põlga Augustinus maist elu, ent kui see hõivab inimhinges esimese positsiooni, muutub see ohtlikuks ja kahjulikuks. Ka enesearmastusel on tähtis positsioon, ent tõeline enesearmastus tähendab Jumala armastamist ja enese salgamist. Väär enesearmastus seisneb
See mälus on arvutult palju koopaid ja õõnsusi, mis on On kirg, mis langeb kokku inimese sisemise täis iga liiki asju... Jooksen kõige selle keskel, tahtega. lendlen siia-sinna, tungin nii sügavale kui suudan, · Kui see on suunatud igavesele (ascendit), siis on kuid lõppu pole kusagil. Säärane jõud on mälul, see CARITAS. säärane jõud on sureliku inimese elul!" 10 R · Kui see on suunatud maisusele (descendit), siis on XVII,26 see CUPIDITAS. · Kuigi ka suured kreeka mõtlejad nagu Herakleitos · CARITAS JA CUPIDITAS ja Platon olid hinge sügavusi uurinud. Augustinust · Võrdlus Amor on nagu veeoja, mis juhituna aeda eristab neist suurem psühholoogiline teravus, muudab selle viljakaks (caritas). enesevaatluse kirglikus ja enesekriitika.
annaabi.ee 
