peerutuli. Peerge tõmmati kase - või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse, pilakusse, põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesandeks. Tule saamiseks hoiti reheahjus paksu tuha all süsi. Juhtus siiski tuli kustuma, käidi teisest perest tuld toomas põlema süüdatud riideräbalaga. Rehetoa õuepoolses külgseinas asus tavaliselt laud. Mehed istusid seinapoolsel pingil ja naised väljaspool. Kuna pered olid suured, siis kõik korraga söögilaua taha ei mahtunudki. Vana kombe kohaselt tüdrukud süües ei istunud. Ka teenijaspere sõi oma magamisasemel või järidel istudes, toidukauss süles. Pärast sööki tõsteti söögilaua plaat seina äärde, et oleks rohkem ruumi. Magamiseks kasutati kõiki võimalikke kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa põrandal õlgedel. Vanemad liikmed said koha ahju peale, mehed magasid ka partel. Suvel oli lihtsam, siis magati aidalakas, kambrites jm. Rehetuppa jäid magama ainult pere vanemad liikmed.
tema Kihnu seelikutest säätud “Emapuu”: “Boutros Boutros Ghali naine ütles, et seisa sina, Boutros Boutros, siia kunstniku kõrvale, ja siis tehti pilti,” meenutab ta muigamisi. “Ma tahtsin tõesti väga seda näitust – et aktsepteeritaks seda suunda, kunsti. Ja ma tahtsin näidata, mis siin talus on olnud – mitte kõik ei sünni Tallinnas. Seda näitust, näituse avamist ei peegeldanud-näidanud ükski telekanal. Aga inimesi oli ka nii palju, et ega see televiisor poleks mahtunudki sinna. Kindlasti ma teen veel vaipu, aga mingil määral lõpetan ka selle... Või noh, ei lõpeta. Kui ma sain Jakob von Uexkülli asutatud Eesti Taassünni auhinna, ostsin siin Heimtalis ära ühe väikese muuseumi, kohaliku koolimaja. See oli tollal väga viletsas seisus. Minu tõeline unistus on see, et siia tuleksid loomeinimesed, et valla keskus oleks avatud ja inimesed käiksid kogu aeg – ja et see ka edasi toimuks, kui mina enam ei jõua. Ja
pleksiklaasi kasutasin isa soovitusel sellepärast, et ta on tugevam ja vastupidavam kui tavaline klaas. Putuka kastide mõõtudeks on kirjanduses soovitatud pikkuseks 50 cm, laiuseks 40 cm ja kõrguseks 7 cm (Maavara 1956: 92). Kasti tegingi soovitatud mõõtude 9 järgi, kuid peale etikettide lisamist tuli välja, et kõik liblikad ei mahtunudki ühte kasti ära ja ma pidin tegema teise kasti lisaks. Foto 6. Tööriistad kasti valmistamiseks. Foto autor Edvin Tämm 2.2. Kastide ehitamine Idee, et just selline kast teha, mõtlesin ise välja, aga kasutasin ka kirjanduse abi. Tegin hariliku pliiatsiga joonise (Foto 7). Esmalt valmistasin kasti servalauad. Isa aitas höövlimasinal lauad hööveldada, siis mina lõikasin kreissaega lauad antud mõõtude järgi nii pikkusesse kui laiusesse parajaks
lokki. Ta hindas kõrgelt maalikunsti, armastas väga Andrea Maffei poolt kingitud Paolo Veronese sulejoonist, oma sõbra Domenico Morelli õlimaale jt. Väärtuslikke kunstiteoseid leidus Sant' Agatas rohkelt. Omapäraseks jooneks oli see, et loomingulise pausi ajal ei tegeldud geniaalse maestro majas muusikaga peaaegu üldse. Kui aga käis töö, siis tehti seda päevad ja ööd ning muusika kõrvale midagi muud nagu ei mahtunudki. Kuna Verdi oli suur loomadesõber, meeldis talle, kui üks tema kahest koerast Black või Lulu "kaasautorina" töötoas viibis. Ja kui suri tilluke Lulu, keda ta oma majapidamisringkäikudel palitu all kaasas kandis, mattis ta koerakese aeda ning pani talle hauakirjaks järgmised sõnad: "Ühele minu parimaist ja ustavamaist sõpradest." Koerte psühholoogia võrratust tundmisest kõneleb O. Arrivabenele saadetud kiri, milles Verdi
annaabi.ee 
