KILU (Sprattus sprattus balticus). Kilu esineb rohkelt kogu Läänemeres, välja arvatud magedamad lahealad. Nad moodustavad suuri parvi erineva soolsusega vee segunemise piirkondades. Kilu kudemisperiood kestab märtsist augustini. Kilu ränded ei ulatu eriti kaugele. Talveperioodil jäävad nad 70-100 meetri sügavusele, tõustes kevadel ja suvel soojematesse ülemistesse kihtidesse, ning tõmbuvad sügisel taas sügavamale. Kilu kudemisperioood kestab märtsist augustini. Põhjakooslus (keda nimetatakse ka bentiliseks koosluseks või
Soolsus Soolsus Soolsus on vees lahustunud soolade h ulk. Soolsust väljendatakse klassikaliselt promillides ehk tuhandikosades Ookeanivee keskimine soolsus on 35‰. Normaalsoolsuseks nimetatakse soolsust vahemikus 32-38‰. Piiratud ühendusega sisemered võivad olla magedamad (nt. Läänemeri – 4-12‰) või soolasemad (Punane meri – 42-43‰) Soolsusest enamuse, annab naatriumkloriid (NaCl). Ülejäänu moodustavad põhiliselt magneesiumkloriid (MgCl2) ja magneesium- (MgSO4), kaltsium- (CaSO4) ning kaaliumsulfaat (K2SO4) Soolad satuvad merevette lahustuvatest kivimitest. Merevee soolsus sõltub mitmetest teguritest . Aurumisest Lähistroopilistel ja troopilistel aladel on auramine suurem ja ka soolsus suurem. Sademete hulgast
1. Deltatasandik - Jõe poolt transporditud setetest kujundatud tasandik jõesuudmes, mida liigestavad paljud jõeharud 2. Jõelamm - Oru põhjas sängi ümbritsev jõesetetest tasandik, mis suurvee ajal üle ujutatakse Merevee soolsus Merevee keskmine soolsus on 35 promilli - see näitab 1000 grammis merevees lahustunud soolade hulka grammides Tähtsamad lahustunud soolad on: NaCl, MgCl Piiratud ühendusega sisemered võivad olla magedamad (näiteks Läänemeri 6-12 promilli) või soolasemad (näiteks Punane meri 42 promilli) Soolsust mõjutavad: 1. Aurumine, sőltub temperatuurist - mida suurem, seda soolasem 2. Sademed - mida rohkem, seda magedam 3. Suubuvate jõgede hulk - mida rohkem, seda magedam - Maailma eri osades soolsus kõigub (33-36 promilli piires) - Troopilistel aladel on soolsus kõrgem - see on tingitud suurest aurumisest, mis ületab sademeid mitmekordselt
Hoovused vee horisontaalne liikumine maailmameres. Neid tekitavad: tuuled (triivtuuled), vee tiheduse erinebused (tihedus ehk gradienthoovused), looded (loodete hoovused) ja veepinna kallak (äravooluhoovused). Hoovused võivad olla: · Püsivad (Golfi hoovus); · Perioodilised (India ookeanis mussoonide põhjustatud); · Ajutised; · Soojad (Golfi hoovus on soojema veega kui teda ümbritsev Atlandi ookean); · Külmad (Labradori hoovus). · Magedamad; · Soolasemad; · Pinnavee; · Süvavee; · Põhja. Hoovuste liikumine: maakera pöörlemine paneb põhjapoolkeral hoovused liikuma ekvaatorilt vaadates paremale (päripäeva). Lõunapoolkeral vasakule (vastupäeva(. Apvelling ehk tõusikvool, ka uhkvool. Vee kerkimine sügavamatest kihtidest pindmistesse. Harilikult kaasneb tõusikvoolu tekkega veepinna temperatuuri järsk langus. Rannikumeredes on tihti põhjuseks maatuuled. Kaasneb produktiivsuse
Palmse külje alt algab juba Kõrvemaa maastikurajoon, kus valitsevad mandrijää sulamisvees kuhjunud liivikud. Liivaalade keskele jääb suuri soostikke, enamasti rabasid. Suurim neist on Laukasoo Loobu jõe paremal kaldal. Lahemaa rahvuspargi veeala hõlmab Soome laht. Laht on madal, ent väga vahelduva põhjareljeefiga: isegi lahe keskosas võib vee sügavus ulatuda mõne meetrini, samas küündib sügavus mitmel pool üle 100 m. Soome lahe veed on Läänemere ühed magedamad, piki lõunarannikut on täheldatav hooviste süsteem läänest itta. Lahemaal on Soome lahe rannajoon tugevasti liigestatud. Selle pikkus rahvuspargi piires on ca 145 km, linnulennult on vahemaa ühest äärmuspunktist teise vaid 46 km. Rannikul esineb rohkelt madalikke ja rannad on üldiselt kivised, eriti Juminda-Tapurla-Virve ja Lobi-Pedassaare-Vergi piirkonnas. 3.2 Vetevõrk Lahemaa rahvuspargis asuvad peamised jõed on Altja oja, Kolga jõgi, Loo jõgi, Loobu jõgi,
autigeneesi ning ka varajast diageneesi füüsikalis-keemilised protsessid, mis kontinentaalsetes tingimustes ei ole võimalikud või on väga aeglased. Peale soolsuse muutub tänu maailmamere suurtele lateraalsele ja vertikaalsele ulatusele ka merevee temperatuur, gaasireziim (sh redokspotentsiaal), rõhk ja valgusreziim. Soolsus. Ookeanivee keskimine soolsus on 35, normaalsoolsuseks nimetatakse soolsust vahemikus 32-38. Piiratud ühendusega sisemered võivad olla magedamad (nt. Läänemeri 4-12) või soolasemad (Punane meri 42-43). Soolsus võib varieeruda ka kihiti, eriti sisemeredes. Soolsusest enamuse, 78% annab naatriumkloriid (NaCl). Ülejäänu moodustavad põhiliselt magneesiumkloriid (MgCl2) ja magneesium- (MgSO4), kaltsium- (CaSO4) ning kaaliumsulfaat (K2SO4). Soolsusest sõltub suuresti veekogu elustiku liigirikkus, ning see on suurim normaalsoolsusega vees, üsna suur magevees ja madalaim magestunud (riim-)vees. 39. Amorfsed ja kristalsed ained
annaabi.ee 
