- Talupoegade vahele tekkisid ühiskondlikud kihid : · peremeeste kiht- suutsid talu välja osta · palgatöölised- sulased ja tüdrukud · vabadikud- väikesed rentnikud 19) Nimeta talurahva koormised pärast pärisorjuse kaotamist - Mõisatööst peamine oli jätkuvalt teotöö(teorent), riiklikest kohustustest olid olulisimad pearaha ja nekrutiandmine (maks tsaaririigile) + kogukondlikud koormised nt teede korrashoiuks,magasiaitade ja kooli ehituseks. Juurde tulid ka kirikumaksud. 20) Millal,miks ja kuidas toimus usuvahetus ja venepärased nimed? - 1845. aastal hakati massiliselt pöörduma vene õigeusku, seda vaid keisri tunnustuse pärast, soovides maad saada ja teoorjusest vabaneda. Kinnitati,et majanduslikke soodustusi ei saada usuvahetusega. Venepärased nimed saadi ristimisel. 21) Millal algas talude päriseks ostmine ja mida toodeti taludes?
· eestlaste oma tahte teostamine · · 1863.-passiseadus--liikumisvabadus · 1865.-mõisnike kodukariõiguse piiramine · 1866.-vallaseadus--tp-de omavalitsus vabanes mõisniku järelvalve alt · 1868.-raharent Vallakohtu ülesanded Vallakohus tegeles talupoegade omavaheliste tülideküsimuste lahendamisega, võlguolevate mõisakoormiste sisse nõudmisega, üleastunute karistamisega, avaliku korra valvamisega, vallalaekate ja magasiaitade haldamisega ja andis mõisnikule loa talupoja talust välja tõstmiseks või ilma maata müümiseks · Talitaja ja vöörmündrid · Talitaja oli talupoegade seast valitud vallakogukonna juht Eestimaal ning Liivimaal oli, sama ameti peal vöörmündrid · Mõisakoormised, riiklikud ja kohalikud koormised Mõisakoormisteks olid põhiliselt teotöö, mis omakorda jagunesid nädalateoks ja hooajatööks. Teotööle lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud.
kehtestatud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati talupoegade isiklik pärisorjus, kuid kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. 1816. aasta talurahvaseaduse rakendamiseks loodi Eestimaa uue talurahvaseaduse sisseseadmise komisjon[1]. Talupojad said isiklik vabaduse ja hakkasid ise maksma pearahamaksu ja muid riigimakse ning hoolitsema magasiaitade funktsioneerimise eest. 1816. aasta talurahvaseadus tekitas nüüdsest isiklikult vabadeks saanud talupoegade kui riigikodanike jaoks ka talurahva omavalitsused ehk mõisavallad, mis võisid mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Need langesid kokku mõisate piiridega. Kogukonnavalitsus pidi kindlustama 6
jaoks sahver, kaks elutuba, õpetaja köök, sahver ja esik. Magasiaidad Riigitalupoegade majandusliku seisu parandamiseks hakati rajama laenuviljaaitu ehk magasiaitu, kust hätta sattunud talupojad said laenata vilja kas külviks või toiduks (algselt Saaremaal). Pärast suurt ikaldust ja näljahäda (18.saj lõpus) leiti, et targem on rajada magasiaidad kõikidesse mõisavaldadesse ja seda peavad tegema talupojad ise. Algas massiline magasiaitade ehitamine. Algul sarnanesid nad taluaitadega, olid palkseintega ja õlgkatustega, olid üsna väikesed, ees oli postidele toetuv varikatus, trepp ja platvorm. Enamik 19.sajandil ehitatud ja tänaseni säilinud magasiaitu on kiviseintega ja meenutab mitmes mõttes mõisaaitu. Neil olid õhupilud. Väiksemad aidad olid üheruumilised, iga vilja jaoks (rukki, oder, kaer) oli oma salv. Salved tehti algul palkidest, hiljem laudadest.
annaabi.ee 
