tööd ehtisid vaid valitsejaid. Egiptuse vaarao Tutanhamoni oranzikas-kollane surilina oli teadlaste arvates värvitud safraniga. Foiniiklased õppisid värvimisoskusi ilmselt egiptlastelt ja saavutasid 3000 a. tagasi kuulsuse purpurpunasega. Eesti vanimad teadaolevad taimedega värvitud riietusesemed pärinevad Pariselja turbaraba leiust. 14.sajandi vöö ja paelte kudumisel on kasutatud punast ja kollast lönga, mis arvatavalt on värvitud lepakoorte ja madaraga. Kõige paremini värvuv materjal on vill, mida võib värvida kas lõngana või ketramata villana. Kihnu Roosi õpetab: "Lamba palve on see, et enne niitmist tuleb lammas pesta. Lammas pannakse toobrisse istuma ja pestakse. Vanasti pesti ka mererannas." Rasvase villa või lõnga külge ei hakka värv hästi kinni. Kihnu Roosi õpetab kollase (kaselehe, putkeõie, paakspuulehe) värvimist: "Lõng tuleb ennem hoida kollutuses öö läbi , siis välja puserdada ehk
märts ... 26. aprill. Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). Munakoksimine on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. Lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi. Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus
Mune varuti pikemat aega - neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapühad. Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis. Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid. Munakoksimine
Foiniiklased õppisid värvimisoskusi ilmselt egiptlastelt ja saavutasid 3000 a. tagasi kuulsuse purpurpunasega. Pildil: Taimedega värvitud lõngad. Kasutatud on sammalt, kaktuse täid, sibulakoori, kevadisi paakspuulehti, madarast jm. Foto võetud Kihnus Kuraga Elvi juures. Eesti vanimad teadaolevad taimedega värvitud riietusesemed pärinevad Pariselja turbaraba leiust. 14. sajandi vöö ja paelte kudumisel on kasutatud punast ja kollast lõnga, mis arvatavalt on värvitud lepakoorte ja madaraga. Kõige paremini värvuv materjal on vill, mida võib värvida kas lõngana või ketramata villana. Kihnu Roosi õpetab: "Lamba palve on see, et enne niitmist tuleb lammas pesta. Lammas pannakse toobrisse istuma ja pestakse. Vanasti pesti ka mererannas." Rasvase villa või lõnga külge ei hakka värv hästi kinni. Taimedega värvimise põhietapid: 1. Pesuvesi peab olema pehme: vihma-, järve- või jõevesi. Vett võib pehmendada ka soodaga
annaabi.ee 
