karjatamise aega ning kestust ja ilmastikku. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, trambitud kogumiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik. Mõlemal juhul liigirikkus kahaneb. Sobivaks peetakse, kui vähemalt pool karjamaast on söödud madalmuruseks. Madalmurusus sobib teatud niiduliikidele, kuid ei sobi samas paljudele teistele. Karjatamisperioodi jooksul on otstarbekas muuta kariloomade hulka karjamaal. Kui kariloomade arv ei muutu, jääb suve algul, kui heina kasv on kiirem, osa sellest söömata. Ent 11 samas võib suve lõpul tekkida toidupuudus. See ei ole hea ei loomade ega koosluse
kõrgvesi on muutnud mullad soolaseks. · Sõltuvalt pinnamoest levib taimkate seal vöönditena. · Rannikuniidud on kujunenud mereranniku kerkimisel või karjatamisel. · Puu- ja põõsarinna enamasti puudub. · Puu- ja põõsarinne: harv, koosneb kadakast ja kibuvitsast. · Rohurinne: pilliroog, randaster, merihumur, rand-seahernes, randristik, hanijalg, soolikarohi, kukesaba · Heas seisus rannaniidule on iseloomiluk mosaiik loomade poolt madalmuruseks pügatud taimkattest, üksikutest kõrgematest rohututtidest ning mudaseks trambitud lohkudest. · Selline struktuur teeb rannaniidust tähtsa pesitsus- ja rändepeatuste ala mitmetele ranniku- ja avamaastiku lindudele. · Rannikuniitude linnud: niidurisla, punajalg-tilder, mustsaba-vigle, tutkas, lambahänilane. Soostunud niidud: · Esinevad nõgudes ja madalatel tasandikel · Üleminekukooslusteks aruniitude ja madalsoode vahel seal kasvab mõlemale
Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus erinevatel karjamaadel erinev. Korralikult karjatatud niidul on vähemalt 50% alast söödud sügiseks madalmuruseks. Ülekarjatamisel hakkavad domineerima punane aruhein, aasnurmikas, harilik kastehein, raudrohi, kibe tulikas ja niiskematel niitudel luht-kastevars. Intensiivsel karjatamisel võib hävida rohukamar osaliselt või täielikult. Karjatamise mõju konkreetsele liigile sõltub: Liigi söödavusest ja karjatatava looma toidueelistusest. Liigi vastupidavusest tallamisele ja karjatatava liigi tallavast mõjust. Karjatamiskoormusest.
saartel on eesti hobune ja pool-looduslikud kooslused eksisteerinud koos kogu nende olemasolu vältel. Eesti hobune on pool-looduslike kooslustega seotud mitmel moel: looduslikud karjamaad, olgu siis lagedad või metsakoplid, paese aluspõhjaga aladel loopealsed, mereäärsed rannaniidud, olnud läbi aegade ainsad või vähemalt peamised hobuste söögimaad. Hobune on karjamaarohu suhtes küllaltki valiv. Karjamaal söövad hobused sageli eelistatuma rohuga alad korduva pügamise teel väga madalmuruseks. Kuni rohtu on võimalik valida, jäetakse vähem maitsvad taimed puutumata. Lääne-Eesti ja saarte pehmetes ilmastikutingimustes saab vastupidavat ja vähenõudlikku eesti hobust karjatada peaaegu aasta läbi. Eesti hobune sööb lisaks rohule meelsasti ka puude-põõsaste lehti ja peenemaid oksi, nooremat pilliroogu, kadakavõrseid jms., hoides selteel ära nende koosluste võsastumist ja roostumist. Okstest (sh. kuusest ja kadakast) toituvad hobused eriti talvisel ajal
annaabi.ee 
