Mikk Mathisen Sissejuhatus Malaaria (nimi keskaegsest Itaaliast, ,,mala aria" - halb õhk) on haigus, millest paljud on nii mõndagi kuulnud ja enamasti seostatakse seda lõunamaadega. Selle haiguse eest hoiatavad meid ka arstid ja apteekrid, eriti kui reis läbib Aafrika, Aasia, Lõuna- või Kesk-Ameerika. Neis piirkondades on kõige tõenäolisem sellesse haigusesse nakatuda, kuna malaariatekitaja on parasiit, kes levib hallsääse (Anopheles maculipennis) kaudu inimeseni ja võib väga tõsiselt inimese tervist kahjustada. Lisaks haigushoogudele ja tervise halvenemisele on ka väga tõsiseks probleemiks suur suremus malaaria tõttu.(http://en.wikipedia.org/wiki/Malaria) Seega on läbi ajaloo kasutatud erinevaid meetmeid vältimaks inimeste haigestumist. Üks populaarsemaid oli/on sääskede arvukuse vähendamine erinevate kemikaalidega, kuid see põhjustas ootamatuid tagajärgi ökosüsteemile ja kahju jõudis inimeseni ringiga tagasi
Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed
Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest. Tuntumad on nahakoi Tinea pellionella , kelle röövik toitub kuivanud loomanahkadest, riidekoi Tineola bisselliella, röövik toitub villasest riidest ja villast. Sugukond kapsakoilased Plutellidae. Kapsakoi Plutella maculipennis röövikud toituvad kapsa ja teiste ristõieliste lehtedes kaevandades. Sugukond sulgtiiblased Pterophoridae. Sulgtiiblane Pterophorus pentadactylus paistab silma lõhestunud tiibade ja valge värvuse poolest. Sugukond leediklased Crambidae. Meiega elab koos rida toiduainete kahjureid nagu veskileedik Pyralis farinalis ja lõuna-aidaleedik Plodia interpunctella. Mesilastarudes elab vahaleedik Galleria mellonella. Sugukond mähkurlased Tortricidae
Nukk on liikumisvõimeline, ujub kestumiseks veepinnale. Valmikud ei toitu, ainult parvlevad vee või kalda kohal, misjärel emased munevad vette ja surevad. Näide: harilik surusääsk (Chironomus plumosus). Pistesääsklased: ehitus: arenenud täiuslik vereimemiseks kohastunud nokk, mis koosneb mitmest stiletist. Eluviis: elavad kõikides maakera vööndites, verd imevad üksnes emased. Arengupaigaks väikesed seisuveekogud või pisiveekogud. Näide: hallasääsk (Anopheles maculipennis), Laulusääsk (Culex pipiens). 65. Verdimevate kahetiivaliste (Diptera) sugukondi, kelle vastsed elavad Eesti vetes (vähemalt neli) Pistesääsklased (Culicidae), kihulased (Simuliidae), parmlased (Tabanidae), habesääsklased. 66. Pistesääsklaste (Culicidae) ja klaasiksääskede (Chaoborus) eluviisi võrdlus Pistesääsklaste eluviis: elavad soistel aladel, jälitavad pilvena loomi ja inimesi. Vastne elab lompides ning käib veepinnal õhku hingamas, nukk on liikuv nagu
annaabi.ee 
