Nüüd teeb ta juba ühe pöörde minutis ja mul pole enam sekunditki puhkust. Igas minutis süütan ja kustutan ma laterna! Jah. Kolmkümmend minutit- kolmkümmend päeva! Head õhtut. Väike prints ei julgenud endale tunnistada, et ta seda õnnelikku planeeti peamiselt sellepärast taga kahetsed, et seal on kahekümne nelja tunni sees tuhat nelikümmend päikeseloojangut! Mina olen geograaf, vastas vanahärra. Mis on geograaf on? See on maateadlane, kes teab, kus asuvad mered, jõed, linnad, mäed ja kõrbed. Seal on sada üksteist kuningat ( iseendastki mõista mitte unustades neegrikuningaid), seitse tuhat geograafi, üheksasada tuhat ärimeest, seitse ja pool miljonit joodikut, kolmsada üksteist miljonit uhkeldajat, seega kokku umbes kaks miljardit suurt inimest. Kui kaks miljardit inimest, kes maakeral elavad, seisaksid hõlpsasti väljakule, mis on kakskümmend miili pikk ja kakskümmend miili lai.
Kahju oli küll sellest, et ta ei suutnud enam millelegi muule keskenduda kui ainult tööle. Iseloomustab natukene tänapäeva täiskasvanuid, kes tegelevad tööga niipalju, et jätavad kõik muu unarusse. Laternasüütaja oli iseloomult lahke ja sõbralik kuid liiga palju reeglites kinni. Kui terve elu reeglitest kinni pidada, kulutatakse oma elu ära ilma, et sellest jääks ühtegi ilusat mälestust. F) Maateadlane Tema tundis ennast samuti väga uhkelt. Sellest tulenevalt pidas ka tähtsaks seda, et tema on nii tähtis mees, et ei pea ise mitte midagi ära tegema, isegi kui alluvad puuduvad. Selle tegelasega tekkis mul väga palju vastukaja, kuna mina pooldan mõtet: mida rohkem sa teed, seda rohkem saad sa ka vastu. Maateadlane tahtis aga saada vastu palju, ilma et ta ise suurt midagi tegema peaks. 5. Kirjutage olulisim tõde, mis teie meelest selles raamatus on.
sügavasse masendusse.Neljas planeet kuulus ärimehele, kes luges tähti. Talle kuulus viissada üks miljonit kuussada kakskümmend kaks tuhat kolmkümmend üks tähte ja kõik need paneb ta panka. Viiendal elas laternasüütaja, kes hommikul kustutas tule ja õhtul süütas valguse. Vanasti oli tal kergem elu, ta sai magada, aga nüüd oli aeg kiiremini käima hakkanud ja ta pidi süütamakustutamasüütamakustutama ja nii edasi. Kuues planeet oli hästi suur, kus maateadlane, kes kirjutas raamatuid. Iga külaskäigu lõpus ütles print: "Suured inimesed on ikka õige veidrad küll." Seitsmes oli Maa. Väike prints kohtus maoga ja lilledega. Lilled olid roosid, mis sarnanesid tema koduplaneedilt oleva taimega Lill oli talle valetanud, et ta on maailmas ainulaadne. Maa peal kuskil polnud inimesi näha, et neid otsida ronis poiss mäe otsa, kus ta rääkis kajaga. Maapinnale tagasi jõudes kohtus ta rebasega, kelle ta taltsutas. Neist said sõbrad
Ärimees võtab oma eluülesannet poolikult, nähes selle keskmes ainult iseennast. Viienda planeedi elanik on printsile mõistetavam kui eelmised, sest laternasüütaja ei tegele mitte iseendaga vaid, tema tööl on mõte, ta süütab õhtul laterna ja kustutab hommikul. Ometi on laternasüütaja elu raske, sest planeet on hakanud iga aastaga kiiremini pöörlema, kuid kord on endiseks jäänud. Laternasüütaja kehastab töö kammitsasse jäänud inimest. Kuuendal planeedil kirjutab maateadlane geograafiaraamatut. Ta pole oma planeedil nendes paikades, millest ta kirjutab, ringi liikunud, sest see olevat maadeuurijate ülesanne. Tegemist on on oma missiooni pooliku tajumisega, oma kitsasse maailma sulgumisega. Viimaseks planeediks on maa, mis avab oma olemise saladusi. Siin saab prints maolt teada, et üksi ollakse ka inimeste juures, kõrbelill õpetab, et inimestel pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks. Aga kui prints jõuab roosiaeda, peab ta kibedalt nutma,
Hiljem õppis juurde mitmeid pärsia dialekte ja türgi, kirgiisi, mongoolia, tiibeti ja natuke hiina keelt. [3] 1886. aastal alustas õpinguid Uppsala ülikoolis, kus õppis geoloogiat, mineraloogiat, zooloogiat ja ladina keelt. 1888. aastal lõpetas filosoofia kandidaadina, ning pärast täiendavat stuudiumi Saksamaal, Berliini ja Halle Ülikoolis, omandas filosoofia doktori astme Halles 1892. Berliinis oli tema õpetajaks saksa kuulus maateadlane ja Hiina uurija Ferdinand von Richthofen, kes äratas Sven Hedinis sügavama huvi vähetuntud Kesk- ja Ida-Aasia vastu. Juba üliõpilasena 1885. aastal, sõitis Hedin tuntud rootsi suurfirma L. J. Nobeli ülesandel Bakuusse, kus olid Nobeli õliväljad, ja selle raames reisis 1885-86 aastatel ka läbi Pärsia, Mesopotaamia ja Kaukaasia. [5] 1890. aastal võttis ta osa ühest Rootsi diplomaatilisest komisjonist Teherani ja jätkas 1890- 91 reisi läbi Khorasani, Mesopotaamia ja Venemaa
Näeb ainult üht rolliosa oma ametis, võtab eluülesannet poolikult, nähes selle keskmes ainult iseennast. Materiaalse väärtustamine; ei tea, miks omada. Laternasüütaja – printsile mõistetavam kui eelmised, sest ta ei tegele mitte iseendaga, vaid tema tööl on mõte. Elu on raske, kuna planeet pöörleb kiiremini, aga kord on endiseks jäänud. Kehastab töö kammitsaisse jäänud inimest. Ainust, kelle tegevusel oli mõte; tema ei olnud isekas. Maateadlane – kirjutas geograafiaraamatut. Ise pole nendes paikades käinud, millest kirjutas, ringi liikunud, sest see olevat maadeuurijate ülesanne. Tegemist on missiooni pooliku tajumisega, oma kitsasse maailma sulgumisega. Näiliselt tark, pealiskaudsus, ei mõelnud oma eesmärgi põhjustele, sõltuv teistest, nägi vaid oma maailma, uhke, piiratud. Madu – VP saab teada, et üksi ollakse ka inimeste juures. Kõrbelill – õpetab, et inimestel pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks.
Näeb ainult üht rolliosa oma ametis, võtab eluülesannet poolikult, nähes selle keskmes ainult iseennast. Materiaalse väärtustamine; ei tea, miks omada. Laternasüütaja printsile mõistetavam kui eelmised, sest ta ei tegele mitte iseendaga, vaid tema tööl on mõte. Elu on raske, kuna planeet pöörleb kiiremini, aga kord on endiseks jäänud. Kehastab töö kammitsaisse jäänud inimest. Ainust, kelle tegevusel oli mõte; tema ei olnud isekas. Maateadlane kirjutas geograafiaraamatut. Ise pole nendes paikades käinud, millest kirjutas, ringi liikunud, sest see olevat maadeuurijate ülesanne. Tegemist on missiooni pooliku tajumisega, oma kitsasse maailma sulgumisega. Näiliselt tark, pealiskaudsus, ei mõelnud oma eesmärgi põhjustele, sõltuv teistest, nägi vaid oma maailma, uhke, piiratud. Madu VP saab teada, et üksi ollakse ka inimeste juures. Kõrbelill õpetab, et inimestel pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks.
annaabi.ee 
