mis on praktiliste vajaduste süntees. Värv, valgus, materjal need on vaid vahendid. · Piet Mondrian oli maalikunstnik, maali alal omandas ta akadeemilise hariduse Amsterdamis. · Tema varajasemad tööd olid mõjutatud naturalismist, püäntellismist. · 1911 siirdus Mondrian Pariisi, liitus kubistidega, tutvus Braque, Picassoga. · Peale 1914.a. pöördudes tagasi Hollandisse, kujundas välja oma abstraktse maalistiili, värviskaala ja vormikeele. · Korrastades nähtavate, looduslike vormide stiihiat, liikus Mondrian järjest askeetlikuma vormikeele poole. · Reaalsuse purustamiseks tuli loobuda perspektiivist, modelleeringust ja ka faktuurist. · Mondrian nimetas oma loomemeetodit "neoplastitsism". · Mondrian uskus, et on oma taiestes lõpuks saavutanud absoluutselt objektiivse harmoonia.
„Matus Ornansis“ autor on Gustave Courbet. Tema suurim, parim maal, maalil on üle 40 matuselise.Venemaa realist-maalikunstnikud : Vassili Petrov, Ilja Repin. „Burlakid Volgal“ oli Ilja Repini maal, seal maalil oli kujutatud burlakke, kõige ees oli burlakk Kaninit, kes oli Repini lemmik.19. esimene eesti soost maalikunstnik oli Johann Köler.20. Millal sai alguse impressionism, kaua ta kestis ja kelle maali järgi ta nimetuse sai ja kuidas oli selle maali nimi? Impressionistid said oma maalistiili algtõuke ühest leiutisest, millest? Nad püüdsid siduda valgust ja tegelikku reaalsust. Nimeta tuntumad impressionistid. Nende tuntud lause oli, et pilt on lihtsalt ühe elulõigu kirjeldus. Ja maalida ei tule mitte seda, mida sa tead, vaid seda mida sa näed. Impressionism- ühe ajastu lõpp, teise algus. Impressionism on Prantsusmaal realismi edasiarendus. Realist Courbet oli rääkinud, et maalib ainult seda, mida
pitserit, ehkki noored maalikunstnikud viljelesid mõningal määral erinevaid stiile. Prantsusmaal mõjutas van Gogh eriti foviste. Foovid maalisid puhaste erksate värvidega ja kasutasid peaaegu täiesti piiritlemata vorme-nad võisid kujutatava täielikult deformeerida- ning taotlesid lihtsustatud joont kui väljendusjõulisuse suurendajat. f ovistide võtmefiguur oli Henri Matisse, kes koos Maurice Vlamincki ja Andre Derainiga lõi maalistiili, mis sarnaselt van Goghi loomingule käsitles värvi objektist eraldi, andmaks edasi valguse või ruumimuljet. Paralleelselt prantsuse fovistidega moodustas Dresteni rühm saksa kunstnikke (Ernst Ludwig Kirchner, Karl Schmidt-Rottluff ja Erich Heckel) ekspressionistliku rühmituse Die Brüche(Sild). Van Gogh sillutas teed tundepuhanguid kujutava kunsti, stiihiliste värvide ja pintslitõmmete, kujumuutuse abil objektide esiletoomise ja kirglikkuse juurde. Tema piltide elujõulisuse mõju
Hiljem hakkas ta värvile lisama kõikvõimalikku kunstivõõrast materjali liiva, puulehti, metallipuru, liblikatiibu jne. Mõned teosed valmisid põrandal nõnda, et värvi ja lisaainete hulka oli segatud kustutamata lupja, mis reageeris peale valatud veega ja pani kogu massi kobrutama ja podisema. Dubuffet ise segas seda putru, kuni see tardus urbseks, laavataoliseks, rahutufaktuuriliseks reljeefiks. Dubuffet vahetas mitu korda oma maalistiili. Ta järgis innukalt üht liini, arendas selle äärmuseni, aga kui tundis selle olevat ammendunud, tegi mõnikord eneseparoodiaid ja asus siis uue ning ootamatu probleemi ja materjalide kallale. 1949. aastal oragniseeris Dubuffet näituse pealkirjaga ,,Brutaalne kunst", kuhu koondas laste, aga ka psüühilikahaigete eneseväljendust, muuhulgas roppe kritseldusi ja kujutisi Pariisi seintelt, ning avaldas kirjutusi, milles kuulutas ,,brutaalse kunsti" väärtuslikumaks
värvimassi sisse kraabitud kui maalitud. Hiljem hakkas ta värvile lisama kõikvõimalikku kunstivõõrast materjali liiva, puulehti, metallipuru, liblikatiibu jne. Mõned teosed valmisid põrandal nõnda, et värvi ja lisaainete hulka oli segatud kustutamata lupja, mis reageeris peale valatud veega ja pani kogu massi kobrutama ja podisema. Dubuffet ise segas seda putru, kuni see tardus urbseks, laavataoliseks, rahutufaktuuriliseks reljeefiks. Dubuffet vahetas mitu korda oma maalistiili. Ta järgis innukalt üht liini, arendas selle äärmuseni, aga kui tundis selle olevat ammendunud, tegi mõnikord eneseparoodiaid ja asus siis uue ning ootamatu probleemi ja materjalide kallale. 1949. aastal oragniseeris Dubuffet näituse pealkirjaga ,,Brutaalne kunst", kuhu koondas laste, aga ka psüühilikahaigete eneseväljendust, muuhulgas roppe kritseldusi ja kujutisi Pariisi seintelt, ning avaldas kirjutusi, milles kuulutas ,,brutaalse kunsti" väärtuslikumaks
annaabi.ee 
