ning kunstnikud hakkasid kuuluma poeetide ja teadlaste seltskonda. · Renessansi periodiseering: 1) 14.sajand- trecento ehk eelrenessanss 2) 15.sajand- quattrocento ehk vararenessanss 3) 16.sajand- cinquecento ehk kõrgrenessanss Itaalia arhitektuur 15.sajandil · Tähtsaimaks lunstikeskuseks oli Firenze. · Skulptoritel, maalijatel ja arhitektidel oli sajandi alguse võidu tõttu palju tööd · Filippo Brunelleschi oli esimeseks renessansi suurmeistriks. Oli mitmekülgne looja. Suurt menu saavutas ehitajana ja kunstiteoreetikuna. 1419.aastal hakati tema uuendusliku ja julge kava järgi ehitama Firenze toomkiriku kaheksatahulist kuplit. Elu ajal jõudis kavandada esimese tõelise renessansliku hoone- Leidlaste Kodu. 1421.aastal hakkas ehitama San Lorenzo kirikut
tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunas ta figuuridele ühele küljele, mis võimaldas kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil. Samale teele pöördus lühikese ajaga enamik itaalia maalijaid. Looduslähedus sai maalikunsti lipukirjaks. Toimusid kirglikud vaidlused selle üle, kuidas on õige kujutada loodust. Kui skulptoritel oli olemas teatud traditsioon antiikplastika näol, siis maalijatel need eeskujud praktiliselt puudusid. Üldjoontes oli eesmärk sama, mis skulptoritelgi, kuid kunstiliigi omapära nõudis hoopis teisi võtteid. Kõigepealt õpiti anatoomiliselt õigesti kujutama inimest, õpiti edasi andma tema kehavorme, kõikvõimalikke liigutusi ja näoilmeid. Seejärel kerkis kohe vajadus kujutada inimese ümbrust. Õpiti kujutama kõike- ehitisi, puid, loomi, linde jne. Kuidas aga taasluua kolmemõõtmelist tegelikkust kahemõõtmelisel pinnal? Keskaja kunst
Rokokoomaal Rokokoo maal täitis eelkõige seinakaunistuse ülesannet. See oli enamasti maalitud lõuendile,kuid mõeldud just teatud salongi,ja varustatud raamiga,mille väänlev nikerdus harmoneerus vastava ruumi kujundusega. Viljeldi ka tahvlimaali. Rokokoostiilis maalide koloriit oli hele,värvid puhtad,teemad kergemeelsed,ei midagi tõsist ega murelikku. Levinud olid alasti Veenust kuutavad mütoloogilised ja pastoraalsed stseenid, seda ka portselanikusntis. Maalijatel olid erialased oskused head,st tundi perspektiiviseadusi,inimse anatoomiat,värvide kokkusobivust jne. Rokokoomaali tüüpiline esindaja oli Francois Boucher (1703-1770), kes portreeris korduvalt Louis XV armukest markiis de Pompadouri. Rokokoomaaliga on teatud määral seotud 18.saj algul Antoine Watteau (1684-1721),kelle tööde temaatika-noored in imesed looduses lõbutsemas,musitseerimas, flirtimas,samuti pastoraalsed teemad- oli ajastule omane
tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunas ta figuuridele ühele küljele, mis võimaldas kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil. Samale teele pöördus lühikese ajaga enamik itaalia maalijaid. Looduslähedus sai maalikunsti lipukirjaks. Toimusid kirglikud vaidlused selle üle, kuidas on õige kujutada loodust. Kui skulptoritel oli olemas teatud traditsioon antiikplastika näol, siis maalijatel need eeskujud praktiliselt puudusid. Üldjoontes oli eesmärk sama, mis skulptoritelgi, kuid kunstiliigi omapära nõudis hoopis teisi võtteid. Kõigepealt õpiti anatoomiliselt õigesti kujutama inimest, õpiti edasi andma tema kehavorme, kõikvõimalikke liigutusi ja näoilmeid. Seejärel kerkis kohe vajadus kujutada inimese ümbrust. Õpiti kujutama kõike- ehitisi, puid, loomi, linde jne. Kuidas aga taasluua kolmemõõtmelist tegelikkust kahemõõtmelisel pinnal? Keskaja kunst
annaabi.ee 
