harrastasid mõisnikud. Alkohoolsetest jookidest olid eestlased seni tuttavad õlle (germaani sõnatüvi) ja mõduga (vene sõnatüvi) ning kirjanduse kaudu ka veiniga, mida nimetati viinaks. Mõisa viinaköökides aetavat ollust nimetati seetõttu esialgu põletatud viinaks ja sellega tehti lähemat tutvust mõisakõrtsides või viinavaate Peterburi küütides. Mõisakõrtsid tähendavad ühtlasi kaubalis-rahaliste suhete arenemist, statsionaarse maakaubanduse laienemist. Juba 18. sajandi autorid kurdavad eestlaste laiskuse, 23 salakavaluse jm. halbade omaduste kõrval ka nende alkoholilembuse üle. Siiski ei joonud talupojad end mõisakõrtsides põhja, selleks ei olnud neil arvatavasti ka piisavalt raha. Teiseks kaitses eestlasi paljude loodusrahvaste kurvast saatusest vana harjumus tarvitada pidupäeviti õlut, mille tõttu alkoholipruukimine polnud nende
ja kalanduse alal. 1900 57%, 1914 48%, 1870 tööstussekt. 13%, teeninduses 5% (=18%), 1900 24% tööstuses, teeninduses 9% ( =33%) 28 Soome Suurvürstiriik 1812-1917 Soome majandusareng (1815-1914): arenes karjamajandus ja metsatööstus Majandusliku autonoomia eelised (oma riigieelarve, valuuta seoti kullastandardiga 1878, tollipiir Venemaaga). Takistuseks esialgu merkantilistlik vananenud seadusandlus (nt maakaubanduse keeld kuni 1859 ja tsunftiseadus kuni 1868). Täielik ettevõtlusvabadus (1879). Oluline Saimaa kanali (1856) ja raudteede ehitamine (I 1862). Traditsioonilise põllumajanduse kriis 1860.aastatel ja karjamajanduse areng 1866-68 ikaldusaastate tõttu suured näljaaastad. Suri 8% (115 000 inimest): nälg ja haigused. Järeldused: Soomes ei tasu toota teravilja, vaid spetsialiseeruda pigem karjamajandusele Algas odava rukki import Venemaalt (1914 täielik sõltuvus Vene teraviljast). 1870
Suurem osa teraviljast Madalmaadest, mõningal määral ka Rootsi ja Põhja-Saksa linnadesse. Maakaubandus Kauplemine ühe kubermangu piires. Talupoegadele oluline nn sõbrakaubandus – talupoeg suhtles linnas kindla kaupmehega, kellele viis oma kraami ja ostis temalt omale vajaoleva kraami, nii oli võimalik ka võlgu saada. Põhikaubad, mida talup ostis olid sool, raud ja tubakas. Maakaubanduses olid ranged reeglid, mis seda normeerisid. Asehaldusajal maakaubanduse reegleid oluliselt lihtsustati. Oluliseks kauplemiskohaks olid linnad, samuti ka laadad, suurim laat Tartu laat. Käsitöö ja tööndus Maapiirkondades peeti eraldi käsitöölisi, tsunftikorra nõue hakkas aja jooksul lagunema. Käsitöölised lihtsalt registreerti linnavalitsuses, tsunftinõuded kaotati. Pärast asehalduskorra kaotamist taastati ka tsunftide tegevus, aga tsunftivälist käsitööd enam pidurdada ei olnud võimalik. Maapiirkondades iseloomulikud
Väljaveoartikkel peamine 18 saj oli teravili. Maakaubandus- Üldistavalt võib öelda, et maakaubandust kamiitsesid kõikvüimalikud piirangud, reeglid oliddetailselt välja töötatud. Selle eesmärgiks oli kauplemist maal piirata, et kauplemine toimiks rohkem linnades linnade kontrolli all. Sõbrakaubandus- talupoeg suhtels linnas mingi kaupmehega, viis oma kauba sellele ja ostis tema käest ka endale vajaliku kauba. Vajadusel sai ka võlgu võtta. Asehalduse ajal maakaubanduse reegleid lihtustati oluliselt, need jäid ka püsima hilejm 19 saj oluliselt. Peamiteks kauplemiskohtadeks olid linnad, oluline oli ka erinevate laatade tähtsus (ntks Tartu laat). Käsitöö ja tööndus- Käsitöö osas erilisi uuendusi ei toimunud 18 saj, jätkuvalt kehtis tsunfi kord, käsitöölise dpidid kuuluma kindlasse tsunfi. See piiras selgelt ettevõtlust ja selle vabadust. Maapiirkondades oli aga tegelikkus teistsugune, oli käsitööliseid, kes ei kuulunud kuhugi.
annaabi.ee 
