Maatööliste ja Väikemajapidajate Koda Maatöökiste ja väikemajapidajate haridusalane koolitus. Ühistegevuskoda Orienteerunud ühistutele ning nõustamis-tegevus toimus eelkõige selles suunas. Lisaks andsid nõu mitmed ühingud ja seltsid. Suuremad organisatsioonid Eesti Aianduse ja Mesinduse selts (1902) Eestimaa Sooparanduse Selts (1908) Eesti Sordiparanduse ja Seemnekasvatuse Edendamise Selts (1919) Eesti Linnukasvatajate Selts (1919) Eesti Angelnite Kasvatajate Selts (1919) Maakarjakasvatajate Selts (1920) Eesti Seakasvatajate Selts (1922) Kontroll-ühingute Liit (1924) Eesti Nisukasvatajate Ühing (1933) Nõuded põllumajanduse paremaks muutmiseks Otsekohene agrnonoomiline abiandmine jäägu vabade organistastsioonide hooleks. Põllutööministeeriumi kohustuseks jäägu toetus ja järelvalve. Seltside töö ühtlustamiseks on tarvilik keskorganisatsioon. Igas maakonnas olgu põllumeeste keskseltsid.
Eesti maatõug Ajalooline tõug, mis kujunes välja koos eesti rahvuse kujunemisega Vähenõudlik ja haigustele vastupidav Väikekasvuline 250300 kg Väikese piimatoodanguga 1000 kg Põhiliseks aretuskomponendiks läänesoome tõug, kuid on ka kasutatud dzörsi tõugu ja punasekirjut holsteini Värvus varieerub helebeezist punaseni Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus Kuulub hävimisohus olevate tõugude nimekirja Aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts Eesti punane Aretatud kohaliku karja vältaval ristamisel angli ja taani punase tõuga Taani punane tõug suurendas piimajõudlusnäitajaid; suurenes ka kehamass Kehaehituses eeliseks suhteliselt tugevad jalad ja sõrad Kõrge piima rasva ja valgusisaldus Probleemiks rippudar, pikad ja jämedad nisad ning väikesevõitu kehamass Eesti holstein Algselt nimetati eesti hollandifriisi tõuks Ristamise tulemusena kujunenud uus tõug sai nimetuseks eesti mustakirju tõug
Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus. Nende arvukus on pidevalt vähenenud, kuna see tõug ei ole suutnud teiste tõugudega konkureerida. Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on see vaid 0,5% ehk ca 600 isendit. See tõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja ning kuulub ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. Eesti maakarja tõumärk on EK. Eesti maatõu aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts. · VEISTE PIDAMINE · Noorkarja pidamine · Noorkarja oleks soovitav pidada nii, et esmapoegimine toimuks umbes kaheaastaselt · Vahetult pärast sündimist viiakse vasikad individuaal- või ühissulgu, kus neid peetakse 1...2 nädalat · Esimese kolme päeva jooksul peavad vasikad saama ternespiima · Hiljem minnakse üle naturaalpiima või piimaasendaja jootmisele · Alates 8. elupäevast peavad vasikad saama vabalt kvaliteetset heina
Iseloomulik on sarvede puudumine ehk nudipäisus. Nende arvukus on pidevalt vähenenud, kuna see tõug ei ole suutnud teiste tõugudega konkureerida. Kui 19.sajandi lõpul moodustasid maakarja veised 27% kogu veiste üldarvust, siis täna on see vaid 0,4% ehk ca 600 isendit. Eesti maatõug on kantud hävimisohus olevate tõugude nimekirja ning kuulub ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga säilitamisele. Eesti maakarja tõumärk on EK. Eesti maatõu aretusega tegeleb Eesti Maakarjakasvatajate Selts, mis asub Pärnus. 3.1.2.2. LIHATÕUD Lihatõugude mitmekesisus maailmas on suurem kui piimatõugudel. Mitmed tänapäeval tuntud lihaveistõud olid vanal ajal tuntud rohkem veoloomadena. Tehnika arenguga minetasid veised veoloomadena oma tähtsuse ning paljud tõud hävisid. Üha enam suurenes nõudlus veiseliha järele ning suuremat tähelepanu hakati pöörama lihaveiste aretusele. Lihaveised on koheva konstitutsiooniga, hea
annaabi.ee 
