Ajalooline isiksus on ,,maailmavaimu usaldusisik", kuid selliste suurte isiksuste saatus on alati õnnetu; nad ei ilmu ajalooareenile naudinguteks, nende elu on raske töö. Nad kas surevad vara ( nagu Makedoonia Aleksander ) või nad tapetakse ( nagu Caesar ) või pagendatakse ( nagu Napoleon ). See on ka arusaadav, leiab Hegel, sest nad kaotavad tähtses maailmavaimu jaoks niipea, kui nad on teostanud oma ajaloolise missiooni. Kokkuvõte Hegel keskendub oma ajaloofilosoofias maailmavaimule ning leiab, et see on on kõikide protsesside aluseks. Maailmavaim kehastub erinevatel perioodidel erinevateks inimesteks ja rahvasteks ning mõjutab läbi nende ajaloo kujunemist. Hegeli jaoks on protestantlikud inimesed - germaani rahvad maailmavaimu poolt ainsana mitte hüljatud rahvad. Lisaks leiab ta, et suured inimesed, keda maailmavaim on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks, lõpetavad oma elutee kurvalt. Sellest kõigest võib järeldada, et Hegel arvas, et ajalugu ei ole
oma elu ära elades valitsuskepi järgnevale edasi. Seejuures tuleb täheldada, et iga indiviid on siiski ülimalt oluline, kuna maailmavaim ilma nendeta ei toimiks. Maailmavaim vajab oma eesmärkide realiseerimiseks isendite erinevust. Suured ajaloolised isikud teeb selliseks nagu nad on mitte nende enese isiklikult välja arendatud omadused vaid maailmavaim on nii ette määranud. Vääritud ja nõrgad inimesed on samuti maailmavaimule olulised, kuna sageli kasutab ta neid ka oma eesmärkide realiseerimiseks. Siiski ei tohiks ühegi , eeskätt ajalooliselt tähtsa, isiku moraalne hinnang lähtuda üksikisiku elust võetud mõõdupuudest: ,,See on au jääda suurte iseloomude ees võlglaseks". Kant väidab, et üksiku eetiline vastutus on kõrgeim. Tähtsaim on, et iga inimene püüdleks iseseisvalt arengu suunas, kuna vaid nii on võimalik saada õnnelikuks. Areng seejuures ei pea
Napoleon. Tänapäeva moraali järgi ei ole nende tegevus ja ka isiksused sugugi nii positiivsed. Kõik need isiksused paistsid silma lõpmatutes sõdades. Kuid ka sõda on paratamatu ratsionaalne sündmus, kus on palju hävingut ja purustusi. Samas aga toimib sõdade kaudu ajaloo dialektika, sest ebakõlad viivad edasi ka ajalugu. Maailmaajaloole ei ole sobiv tavainimese jaoks nii ihaldatav ja turvaline rahuaeg, sest õnn ei ole maailmavaimule loovaks algeks. Sellest ei kasva uusi vilju ja ei toimu arengut. Niisugune nüri rahulolu pole maailmaajalooliste isikute vääriline. Ajalugu tehakse vasturääkivuste lahenemise teel. Ajalugu on dialektiline liikumine, peaaegu rida revolutsioone, milles rahvas rahva ja maailmaisiksus maailmaisiksuse järel on tööriistaks maailmavaimu käes. Sellistele maailmaisiksustele ei sobi Hegeli arvates tavaline moraali mõõdupuu, sest nende elu ei ole
arengut ja samastas selle maailmavaimu maailma hingega die Weltseele (naissoost). Maailma vaim/ hing peegeldub oma erinevate tahkudega looduses, ajaloos ja ka inimeses endas. Maailmas ei ole midagi sellist olemas, mis ei oleks juba olemas hinges. Schelling samastas objekti ja subjekti. Schelling väärtustas naiselikkuse alget. Iginaiselikkus inimene võib ennast parandada siis, kui ta armub. Kui ta armub, siis lähendab inimene ennast maailmavaimule. See teema jätkub ka T esimeses romaanis. Näidakse lugejale, et ka aadliku tegevuses puudub see lõpetatud, tasakaalustatus. Mingeid tulemusi ei ole. 8. september 2009 Selles kogus üritab Turgenev kujutada ka segaseisuslasi. T tunneb segaseisuslaste vastu vähem huvi, kuna ta ise on aadlik. ,,Surm" siin on ühe segaseisuslase kuju. Avenir peategelane. Siin üritab T kujutada paralleelselt mitme seisuse esindajaid. Ta kujutab seda, kuidas käituvad vene inimesed enne surma
annaabi.ee 
