ning rajati koonduslaagreid. Hitleri juhitud partei nimeks sai Natsionaalsotialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP), Nõukogude Liidus oli riigivõimu eesotsas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP) ning Itaalias kujunes välja Rahvuslik Fašistlik Partei. Kõigis antud riikides aitas võimu hoida intensiivne riiklik propaganda, mis veenis inimesi oma riigi vägevuses. Tänu tõhusale propagandale suudeti eksiteele viia ka teisi maailmariike ning sageli ei teatud tol ajal, kui halvasti nendes riikides oma inimesi koheldi ning milliseid kuritegusi toime pandi. Lisaks oli kõikides riikides allutatud majandus rangelt riigi kontrollile ning kehtestatud oli plaanimajandus. Majanduselu oli eelkõige orienteeritud sõjatööstusele. Algselt rakendati Nõukogude Liidus sõjakommunismiks nimetatud majanduspoliitikat, mille käigus konfiskeeris riik talupoegadelt kogu toodangu
liitlasriikide ühtse poliitika Baltimaade suhtes. Pariisi rahukonverents kestis vaheaegadega kuni 21. I 1920.a. Versailles' rahuga analoogilised lepingud sõlmiti ka Saksamaa liitlaste Austria, Bulgaaria, Ungari ja Türgiga. Kõigi lepingute koostisosaks oli Rahvasteliidu põhikiri, mida kaotajad pidid tunnistama. RAHVASTELIIT loodi 1920.a. ning tegutses 1946 aastani ja on ÜRO eelkäija.Juhtroll oli seal Inglismaa ja Prantsusmaa käes.Rahvasteliit pidi haarama kõiki maailmariike ning pidi tegelema otseselt sõja ja rahu küsimustega, et riikidevahelisi tüliküsimusi mitte lasta sõjaks kasvada, eesmärgiga tagada maailmas riikidevaheline rahu, julgeolek ja territoriaalne puutumatus. Üldiselt olid 20.ndad aastad demokraatia aastad,kus sündisid mitmed lepingud: 1) 1925. a. Locarno konverentsil sõlmitud Reini tagatispakt, millega Saksamaal keelati demilitariseerida Reini jõe vasakut kallast; 2) Briand-Kelloggi pakti mõisteti hukka igasugune sõjategevus.
delegatsioonidest, igaühel neist üks hääl. Rahvasteliidu Nõukogu võiks võrrelda ÜRO Julgeolekunõukoguga, mis tegeles maailma rahu mõjustavate küsimustega. Nõukogu koosnes alalistest ja Täiskogu poolt valitavatest ajutistest liikmetest. Viieks alaliseks liikmeks olid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja USA, kusjuures juhtivat osa Rahvasteliidus etendasid Inglismaa ja Prantsusmaa. Rahvasteliidu Alaline Sekretariaat asus Sveitsis Genfis. Rahvasteliit pidi haarama kõiki maailmariike ning pidi tegelema otseselt sõja ja rahu küsimustega, et riikidevahelisi tüliküsimusi mitte lasta sõjaks kasvada, eesmärgiga tagada maailmas riikidevaheline rahu, julgeolek ja territoriaalne puutumatus. Rahvasteliidu põhikirja peamine autor oli Ameerika president W. Wilson. Ometi Ameerika Ühendriigid ei astunud Rahvasteliidu liikmeks. Ladina-Ameerika riikidest liitusid Rahvasteliiduga vähesed, Aasias ja Aafrikas olid siis vaid mõned iseseisvad riigid.
need range kontrolli all. Majandus liberaliseerus, aga poliitilises mõttes ei muutunud midagi. Kehtima jäi ikka kommunistlik partei. Välispoliitika vahetult pärast II ms suheldi NSVL-ga. Suhted halvenesid, kui Stalini kultust hakati maha tegema ja sellega Hiina ei olnud nõus kaasa minema. 1960. aastal jõuti juba ka piirikonfliktini. Algas ka suhete paranemine USA-ga. 1971 võeti vastu ÜRO-sse ja neist sai alaline liige. Eemaldati Taiwan. Enamik maailmariike oma sidemeid Taiwaniga katkestas ja ametliku riigina tunnistati Hiina Rahvavabariiki. Problemaatiline piirkond Hiina jaoks on Tiibet. Tiibet oli pikka aega Inglismaa kaitse all, aga 1950. tungisid Hiina väed Tiibetisse ja võtsid selle oma kontrolli alla. Selleks et seda piirkonda paremini kontrollida, rakendab Hiina seal hiinlaste ümberasustamist, et sealset põlisasunike kogukonda vähendada. Et seda kergemaks teha, on rajatud raudteeliin. On
annaabi.ee 
