Tema sihiks sai ortograafia parandamine ja uue aabitsa väljaandmine. Forselius oli veendumusel, et rahvale pidi õpetatama lugemist, katekismust, laulmist, edasijõudnutele ka kirjutamist ja arvutamist. Rahvakoolidele tuli muretseda ka lauluraamatud. Forselius, otsutanud rahvast õpetada, rajas Rootsi kuningavõimu toetusel Tartu lähedale Piiskopi mõisa seminari, kus ta hakkas õpetama tulevasi koolmeistreid. Seminar avati 1684. aastal. Seminar kujunes eestikeelsete maaharitlaste esimeseks taimelavaks. Lõuna-Eestist tulid kokku kõige andekamad talupoisid, kes tõid kaasa eri kihelkondade sõnavara ja murraku. Nõnda olid seminar ka murrete lähendamise ja ühtse kirjakeele ettevalmistmise kohaks. 1686. aastal lõpetas esimene lend koolmeistreid, kes hakkasid oma koolides samuti uute õpperaamatute järgi õpetama. Samal aastal läks Forselius oma kahe õpilasega Rootsi, et tõestada Eesti maarahva õppimisvõimelisust, mida ta ka suutis teha
Koolmeistri ülesandeks peeti ka endiste õpilaste edasisele lugemisele virgutamist ja hilisemat kohtadelt teadete hankimist, kuidas neil läheb ja mismoodi nad oma koduküla lapsi lugema ja laulma õpetavad. Forseliuse kasvatus- õppetööd kergendas asjaolu, et seminaristid tulid taluperedest, kus tolle aja kasvatus rajanes vanemate rangel autoriteedil, valitses kindel kodukord, rahulik elurütm ning tööjaotus nooremate ja vanemate vahel. Seminar kujunes eestikeelsete maaharitlaste esimeseks taimelavaks. Lõuna-Eestist tulid kokku kõige andekamad talupoisid, kes tõid kaasa eri kihlkondade sõnavara ja murraku. Tartu- ja Võrumaa põhjapoolsemates kihelkondades oli tarvitusel Tallinna murre, lõuna pool Tartu-Võru murre. Forselius ise rääkis põhjaeesti keeles. Seega oli seminar teatud viisil ka keelemurrete lähendamise ja hilsema ühise kirjakeele ettevalmistamise kohaks.
õpetajad köstriteks või nende abideks. Kihelkonnakoolid avati taas kuna tehti järelandmisi üleminek venekeelsele õpetusele pidi toimuma kolme aasta pärast. Seni jätkati vanaviisi. 1893. aastal õpetati uute programmide järgi. Põhiaineteks usuõpetus, aritmeetika, ajalugu, kirikulugu, vene ja eesti keel, geograafia ja laulmine. Kihelkonnakool kui teise astme rahvakool kaotas pärast ministeeriumikoolide loomist oma juhtiva asendi maaharitlaste ettevalmistamisel. Ministeeriumikoolid Tavaliselt olid koolid kaheklassilised, viieaastase õppeajaga ning ette nähtud mõlemast soost lastele. Ministeeriumikooli pidas üleval vald, õpetaja palga maksis riik. Ettenähtud aja jooksul lõpetasid kooli ainult kõige andekamad. Õppetöö kestis 15. septembrist 15. maini, koolis käidi umbes 180 päeva aastas. Tunnistused anti detsembris ja mais. Kogu õpetus toimus kolmandast jaost alates vene keeles (erandiks emakeele-,
a Otepääl õnnistas esimese sini-must-valge lipu. Uuele rahvuslikule tõusule panid aluse J. Hurt ja Villem Reimann. Hurt algatas 1888.a üleeestilise rahvaluule kogumise, Reimann aga karskusliikumise ja Eesti kultuuriloo teadusliku uurimise. 24. EESTI POLIITILINE ARENG SAJANDIVAHETUSEL JA 1905. AASTA REVOLUTSIOON 1890-te aastate lõpu hakkas venestussurve nõrgenema ning saabus uue rahvusliku tõusu periood. Rahvuslike ideaale hakkas maaharitlaste asemel edasi viima linnakodanlus. Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda: · Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased. Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega
Awwalikkud kulutussed, Rigi kässud, seädussed, Sündind asjad, mällestussed Ja keik teised teädussed Sündko siin ehk teises rikis, Saad siin leida nende likis, Mis se kirri teäda annab, Iggamehhe kätte kannab. 31 EESTI POLIITILINE ARENG XX SAJANDI ALGUSES 1890-te aastate lõpu hakkas venestussurve nõrgenema ning saabus uue rahvusliku tõusu periood. Rahvuslike ideaale hakkas maaharitlaste asemel edasi viima linnakodanlus. Eesti poliitilises elus tekkis mitu suunda: · Jaan Tõnisson (1868-?) ja rahvuslased. Tõnisson sai 1896.a K. A. Hermanni asemel "Postimehe" peatoimetajaks. Ta koondas lehe ümber terve rea rahvuslikult mõtlevaid eesti soost haritlasi (Peeter Põld, Karl August Hindrey jt) Oma tegevuses seadsid rahvuslased esiplaanile eestlaste eneseteadvuse arendamise, välistades koostöö nii venelaste kui sakslastega. (konfliktid tekkisid nii
annaabi.ee 
