Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla Rehielamu ja hoov Muinasmaakonnad Muinasusundist Animism elusa ja eluta looduse hingestamine Austati vaime, haldjaid. Tähtsamad jumalad Taara, Uku. Hea läbisaamine jumalustega tagati ohverdamisega. Ohvripaikadeks olid: hiied veekogud (allikad, järved) kivid Pühaks päevaks peeti neljapäeva. Ristiusku tunti ja ilmselt ei suhtutud sellesse esialgu vaenulikult. Kunda ohvrikivi Tamme Lauri tamm Maahaldja ohvriauk Hing ja vägi Vägi eriline jõud, mida võis leida kõikjalt: tuules, äikeses, küüntes, vere, siseelundites, sõnades. Targad (nõiad) olid suurt väge käsutavad inimesed. Hing kandis inimese isikupära ja hoidis keha elus. Surm tähendas hinge lahkumist. Hilissügisel tähistati hingede aega.
k (vikerkaar, „jumaal vöö”); ka g’umou g’ureidab i lämin iškeb (jumal (pikne) müristab ja lööb välku) 55. Kirjelda setode Peko kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub Peko kultusele sugulasrahvastelt? Peko on viljakusjumalus. Kujud kaetud küünlavaha ja nõega, puidust või õlgedest u pool meetrit kõrge.Küla, maja‐ ja maahaldja konsolideerumine viljakusjumalaks, millele on lisandunud jooni äiksejumalalt Avastati 19. Saj lõpus Setomaa lääneosas. Kõik varased teated rõhuvad kultuse salajasusele. Peko pidustused toimusid kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kogukonna poolt varjatud tegevus. Kultus keskendus Peko kujule mida hoiti viljasalves ja viidi külvi ajaks põllule. Peko kuju asetati tare keskele ja selle ümber pandi küünlad. Liiguti ringis ümber kuju ja loeti kujule palveid.
Kord raiujaks Kalevipoeg, kord Dobrõjna. Dobrõnja on vene rahvuskangelane, kes leidis endale vastase eestlaste Kalevipojas. Hilisemas pärimuses on Dobrõnja nimi asendunud Tobrinaga 50. Kirjelda setode Peko kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Missuguseid paralleele leidub Peko kultusele sugulasrahvastelt? Peko on viljakusjumalus. Kujud kaetud küünlavaha ja nõega, puidust või õlgedest u poolmeetritkõrge.Küla, maja‐ ja maahaldja konsolideerumine viljakusjumalaks, mille le on lisandunud jooni äiksejumalalt. Avastati 19. Saj lõpus Setomaa lääneosas. Kõik varased teated rõhuvad kultuse salajasusele (vaikimisvanne). Peko pidustused toimusid kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Kogukonna poolt varjatud tegevus. Kultus keskendus Peko kujule, mida hoiti viljasalves ja viidi külvi ajaks põllule. Peko kuju asetati tare keskele ja selle ümber pandi küünlad. Liiguti ringis ümber kuju ja
Enamjaolt pakuti, et ohvriks võik olla midagi söödavat (mesi, marjad, piim, maiustused) või ilusat (lilled, väärisesemed) ning et ohverid toodi, et haldjailt midagi vastu saada, nende heakskiidu ärateenimiseks või loodeti saada näiteks sõjaõnne osaliseks(vt Lisa 2.9.). 6.1. Ohverdamisest ja ebausust Haldjatele toodi erinevaid ohvriande, ohver sõltus haldja tähtsusest inimeste igapäevaelus. Kui näiteks maja ehitama hakati ja taheti ära teenida maahaldja heakskiitu pandi nurgakivi alla hõberaha, aga karjamaale lehma lüpsma minnes tilgutati talle mõni tilk piima. Õue minnes või maha istudes oli parema andami puudumisel kombeks kolm korda maha sülitada (Eisen 1995:58). Uude talusse minnes tuli kõigepealt maahaldjaid tervitada, kummardades iga nurga poole, ning ohverdada neile soola, odraleent ja leiba. Maahaldjat solvanu sai karistuseks taudi või tabas teda mõni muu õnnetus (Masing 1998:124).
annaabi.ee 
