iseloomuliku viirulise või astmelise muld- ja taimkatte võõndi. Liigniisketes muldades on mikrobioloogiline tegevus nõrk ning muldades valitseb anaerobioos, iseloomulik on gleistumine. Mullad on happelised, huumusvaesed, väikese lämmastiku varuga. Taimejuured levivad ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult samla all. Ainuvalitsevad taimevormid on need, mis jäävad talvel lumega kaitstuks, kuid lühikese suvega jöuavad kiiresti areneda. Niisugused on mõned maadjad kääbuspõõsad, rohtsed püsikud (hemikrüptofüüdid-pungad maa peal, helo- ja hüdrofüüdid e. soo- ja veetaimed). Suuremates orgudes, kus avaldub lõuna poolt tulevate jögede soojendav mõju ja igikelts taandub, võivad kasvada kõveratüvelised kased, kääbusseedermännid jt. puuliigid, mis moodustavad metsapiiri. Põhiliselt on tundra metsatu, sest tingimused ei sobi neile. Nii floora kui ka fauna levik on tsirkumpolaarne, ei välju tundra võõndist
Sademeid on vähe, 200-300 mm/a, kuid õhuniiskus on siiski suur, eriti suvel. Pinnas külmub ja sulab ebaühtlaselt, avalduvad kohrutusnähtused. Mullad on happelised, huumusvaesed, väikese lämmastikuvaruga, värvuselt hallid, nõrgalt eristunud horisontideks. Taimejuured levivad ainult mulla pealmistes kihtides ja vahetult sambla all. Põhiliselt on tundra metsatu. Kasvuvormi poolest on ülekaalus maadjad taimed, mis hoiduvad soojendava maapinna ligidale. Imetajaid elab tundrates vähe. Taimkate Taimestikuga on Islandi pindalast kaetud vaid veerand. Liustikel ei kasva midagi, peaaegu paljad on ka liivikud ja sisemaa laavaväljad. Vanal laaval esineb sammalt ja vaevakase põõsaid. Põhja- ja idarannikul on taimestik on tundrale iseloomulikult maadligi ja tagasihoidlik. Kunagi kasvanud mets on ammustel aegadel maha raiutud. Uus aga ei ole
1,5 meetrit), lammidel polügonaalsood (ala jaotub 15-20 m külgedega ruutudeks; piki külgi lõhed ja vallid, keskel märjad lohud). Nõgudes on pisikühmulised sood, tasastel igikeltsaaladel palju madalaid järvi, loike ja laialt meandreeruvaid jõgesid, mille tõttu märgalade kooslused on suures ülekaalus. Ainuvalitsevad taime-eluvormid tundras on need, mis jäävad talvel lumega kaitstuks, kuid lühikese suvega jõuavad kiiresti areneda; niisugused on mõned maadjad kääbuspõõsad, eriti aga rohtsed püsikud (hemikrüptofüüdid, helo- ja hüdrofüüdid). Nõgudes ja lohkudes on põõsad kõrgemad. Suuremates orgudes, kus avaldub lõuna poolt tulevate jõgede soojendav mõju ja igikelts taandub, võivad kasvada kõveratüvelised kased, kääbusseedermännid jt. puuliigid, mis rmoodustavad metsapiiri (vt. tagapool). Põhiliselt on tundra metsatu, sest puud ei saa siin kasvada. Oma
Kasvab igihalja, 10-60 (80) cm kõrguse tõusvate varreharudega kääbuspõõsana kuivadel nõmmealadel, nõmmemetsades, kuivemates rabades kõikjal üle Eesti. Üldlevikult kasvab pea kogu Euroopas, hajusalt Väike-Aasia kirdeosas ning naturaliseerunult ka Põhja-Ameerika idaosas, puududes Lõuna-Itaaliast ja Kreekast ning Vahemere saartelt ja tungides mäestikes kuni 2400 m kõrguseni. Tsoon (II) IV. Kultuuristatud väga ammu. Tunnused: Võrsed: maadjad, juurduvad tihti, tipud püstised, pruunikad. Lehed: väikesed, rootsutud, lineaalsed, kolmetahulised, kuni 3 mm pikad ja kuni 0,7 mm laiad, ristvastakud, asetsevad võrsel tavaliselt lähestikku nelja reana, katusekivide taoliselt. Õied: võrsete tipuosas üksikult lehekaenaldes, neid on rohkesti, kellukjad, kuni 3 mm pikad, roosakad. Õied sisaldavad palju nektarit, VII-IX. Viljad: munajad karvased kuprad, ümarate väheste seemnetega
annaabi.ee 
