Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga LUULEKOGUD Sonetid (1935) Vanad majad (1937) Reheahi (1939) Põlenud puu (1945) Pühapäev (1946) Seitsmes öö (1947) Tulease (1949) Veebruar (1951) Eikellegi maa (1952) Suvihari (1955) September (1964) Varjumaa (1966) Puud kõnnivad kaugemale (1969) Minu nägu (1970), sisaldab kõiki eelnenud luuletuskogusid ja viit vahepõimikut. Allikad silla juures (1972) Merevalgus. Tuuletund (1977) Tuiskliiv. Talvereis (1985) Hingetuisk. Jääminek (1988) PROOSALOOMING Esikromaan ,,Igatsetud maa" (1949) ,,Kuma taevarannal" (1950) ,,Peipsi" (1954) ,,Taeva võtmed" (1956) ,,Sinine värav" (1957) "Jäälätted" (1957) "Emajõgi" (1961) "Tartu" (1962) "Kivisild" (1963) "Must raamat" (1965) "Keeristuli" (1969) "Joonatan, kadunud veli" (1971) "Öö astmes x" (1973) "Puu saarel on alles" (1973)
Hiljem teenis ta oma järjest kasvavale perele leiba algkooliõpetajana Vasalemmas, kuhu ta endale jäädava kodu oli rajanud. Koolitöö kõrval jätkas ta kuni oma surmani kaastöö saatmist ka teistele tolleaegsetele lasteajakirjadele (,,Lasteleht", ,,Taluperenaise" kaasanne ,,Laste Maailm" jt.). Koos M. Nurmikuga oh ta paljude aabitsate ja koolilugemikkude koostajaks. Peale mitmekümne lasteraamatu (luuletused, jutud, näidendid) on J. Oro sulest ilmunud ka luuletuskogusid täiskasvanutele (,,Meie kevad", ,,Tahkuna", ,,Aegna"), rütmilises proosas kirjutatud laevapoisilugu ,,Üle Atlandi", libreto helilooja A. Lemba ooperile ,,Armastus ja surm" ning üksikuid luuletusi ajakirjas ,,Looming" ja mujal perioodikas. Aga tema loomingu põhiline ja tuntum osa kuulub lastele. Käesolev raamat on valik J. Oro mitmekesisest lasteluulest, mis seniajani on olnud laiali pillatud omaaegsete lasteajakirjade veergudele, väikelaste pildiraamatutesse ja koolilugemikesse.
Eksistentsiaalsed rändajad võiksid olla Hamsuni hingesugulased. + "Purpurne surm" ähvardavate värvide kontrast kaanel, mis on kuidagimoodi olemas ka tekstis. "Linnad on ehitand saatan: siin taob ta lokaalses joobumusega trummi, siin tantsib ta lõbusalt dshimmit, siin mängib ta üsna õnnelikult börsil, ruletil ja võidusõitel, siin korraldab ta kavaleerina hiilgavaid balle ning karnevaale, siin toimetab ta osavalt karjuvaid ajalehti, siin kirjuta ta metsäänina romaane ning luuletuskogusid, siin väitab ta irvitades südantlõhestavaid ja südantkõditavaid filme pimedas kinos." Rõhutatud võõrsõnalisus, mis on ilmselt moodsuse märk ja linnajutu märk. Kindlasti eksalteeritus, paisutus, korduste kasutamine, kumulatsioonid. Spengleri mõjud ta on taustaautor. Lihtsam ja otsekohesem oleks öelda, et Gailit on üks Eesti õuduskirjanduse varasemaid olulisi autorieid. See ei tähenda, et ta oleks esimene õudusjuttude autor, neid on varem ka olnud: nt Ansomardi.
Allak nägi, kuidas Uzuk hüppas kaljult alla. Berdõ Kerbabajev (18941974) Sündis Kouki-Zereni külas Ashabadi oblastis. 1948. aastast Kommunistliku Partei liige. Kõrgema hariduse omandas Buhhaara medreses, õppis alates 1917. aastast Leningradi Orientalistika Instituudis. Kirjanikutegevust alustas luuletajana 1923. Võitles juba esimestes luuletustes feodaalsete igandite vastu. Avaldas 1920-40. aastatel mitmeid luuletuskogusid. Hiljem hakkas ka romaane kirjutama. Käsitleb romaanides nii turkmeeni rahva ajalugu kui ka aktuaalseid tootmisprobleeme. Romaan ,,Nebit Dag" (1959) on naftapuurimisest. Romaani peategelasteks on juhtivad töötajad. Seetõttu on romaanil sarnasus Mehdi Hüsseini ,,Apseroniga". Kerbabajev on tõlkinud turkmeeni keelde Tolstoi ,,Anna Karenina", M. Solohhovi ,,Ülesküntud uudismaa", M. Gorki ,,Ema", Puskini poieeme, Krõlovi valme.
annaabi.ee 
