Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Luuletused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rõõm, kirjum, vaatad, näod, lühikesed, hetked, piire, kaja, arder, soodus, heitlik, laad, soojad, villased, hinnas, salv, lokkab, rohelus, maas, hingata, kirjud, laial, karged, tõsised, uhked, metsad, truud, helded, koolitee, aster, raagus, vihmavarjud, hiilib, salamahti, korjab, viimsed, kuldsed, kastani, aiast, varia, öeldud, ilmsi, inimsuhete86. Elu on nagu golfipallsee saab pidevalt lööke ja lõpetab augus. 87. Kõik, mis ei tapa teeb väga tugevaks 88. Elu on hea õpetaja, kuid kahjuks ta tapab kõik oma õpilased 89. Elus on nagu väikese lapse särklihtne ja sitane 90. Elu on veider naliüks lausutud sõna altari ees ja juba oledki abielus, üks unes kogemata pillatud lause ja juba oledki lahutatud 91. When life gives you a thousand reasons to cry, show life that you have a million reasons to smile 92. Rõõm ja valu on elu maitseaineteks 93. Söö selleks, et elada, mitte ära ela selleks, et süüa 94. Elu on nagu kabe, et seda võita peab tegema õigeid käike, kuid lõppudelõpuks on see ikkagi üks mäng 95. Iga mängija peab võtma vastu kaardid, mida elu talle jagab. Kuid kui need on tal kord käes, peab tema üksi otsustama, kuidas need välja käia, et mäng võita see mäng on elu 96. Broken heart, broken by life. 97
hoopis. Aga Jaanus pidas seda meeles. Sest üksikud 14 juhtumused, mis lapse südant põhjani on põrutanud, helisevad läbi mehepõlve järele ja hõljuvad üksinduse tundidel rõõmsaid ja kurbi mälestusi äratades veel hallide juuste aegadelgi. Kui Jaanus esimest korda läbi kitsa, pimeda Harjuvärava Tallinna sisse sõitis, vahtis tema, roheliste metsade vaba poeg, pool-kohkunult, pool-kurvalt ilmatu kõrgeid kivist hooneid, mille võretatud akende taga võõrad, külmad näod vilkaatasid. Jaanusel oli tundmus, nagu pigistaks keegi tal kõri kinni. -- «Varja vabadust!» kajas ta kõrvus Vahuri viimne sõna. Aga ta harjus ja õppis talvel visalt ning virgalt munkade tarkust, mis tol ajal oli peaaegu ainus tarkus. Seda suurema isuga luusis ta suvel mööda koduseid metsi. III Jaanus oli kümme aastat vana, kui ta isaga esimest korda Lodijärve lossi ratsutas, mille maade serval, nagu juba öeldud, Tambeti talu seisis.
Igas südames helises laul, ja kui süda oli noor, siis tungis hein huultele. Igas näos oli rõõmu jaigas sammus kergust. Akaatsiad õitsesid ja õite lõhn täitis õhku. Cardiffi küngas, künkatagune kõrgustik, haljendas tai- 16 mestikust ja oli küllalt kaugel, et paista igatsetud maana, unelev, rahuküllane, meelitav. Tom ilmus kõnniteele lubjaämbri ja pikavarrelise pintsliga. Ta silmitses planku, ja rõõm kadus loodusest ning sügav kurbus asus tema hinge. Kolmkümmend jardi üheksa jala kõrgust planku! Elu tundus Tomile tühjana ja olemasolu lausa koormana. Ohates kastis ta pintsli värvi sisse ja tõmbas sellega ülemist lauda mööda; kordas seda operatsiooni; tõmbas veel korra; võrdles tühist 'lubjatud riba kaugeleulatuva lupjamata plangupinnaga ja istus löödult tünni otsa. Väravast tuli Jim, plekkämber käes, kareldes ja «Buffalo neiusid» lauldes. Linnakaevult vee toomine oli
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
kui suutis ega taganenud 14 mitte sammugi kolme vaenlase ees, kes teda materdasid. «Hoopleb nagu gaskoonlane kunagi,» pomises aadlik. «Jumala eest, need gaskoonlased on täiesti parandamatud! Jätkake siis tantsu, kuna ta seda tingimata soovib. Kui ta ära väsib, küll ta siis ise ütleb.» Kuid tundmatu ei teadnud, mis liiki kangekaelsusega tal on tegemist: d'Artagnan ei olnud mees, kes võiks iialgi armu paluda. Nii jätkus võitlus veel mõned hetked. Lõpuks, olles täiesti kurnatud, laskis d'Artagnan kukkuda mõõgal, mille kepihoop oli pooleks murdnud. Teine hoop tabas teda otsaette ja paiskas ta ühtaegu täiesti verisena ja peaaegu meelemärkusetult maha. Just sel hetke! joosti igalt poolt sündmuspaigale kokku. Kartes skandaali, viis peremehes haavatu teenrite abiga kööki, kus tema eest natuke hoolitseti. 15 Aadlik aga oli läinud tagasi akna juurde ja vaatles mõninga kärsitusega rahvahulka,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
annaabi.ee 
