1937 Saatana vari 1938 Põhjavalgus 1942 Tuule-ema 1946 Esivanemate hauad 1947 Ad astra 1947 Periheel. Ingi raamat 1948 Mare Balticum 1950 Linnutee. Rännuraamat 1964 65 Kogutud luuletused I II 1993 Mu ahastus ja armastus *** 1932 Poeetika põhijooni I (koos Jaan Aineloga) 1951 Päike ja jõgi Esikkogu "Amores" 1917, tuumakaim ja isikupäraseim eesti luules. Väljendab ebakõlalise maailma ja vastuoludes heitleva luuletajamina nägemusi. Keskendav teema armastus, milles tulevad esile inimloomuse põhitungid, mis üldistuvad inimese elamisvaevadeks ja olemisrõõmudeks. Soov leida harmooniat on suur ja seetõttu mõjuvad pettumused rängalt. Romantiline ilu- ja armastusjanu põrkab kokku talitsematute lihalike himudega, toob kaasa hingevaeva ja enesesüüdistusi. Iseloomulik on minevikku jäänud elamuste leebe kirgastumine mälestustena. See liin jätkub ka kogudes "Jumalaga, Ene!" ja "Käo-orvik",
tugev ja sünge kannab endas tohutut armastust vanemate vastu /.../isake, lauldes kord jätan su talu./.../. Heiti Talviku loomingus on periood, kus ta andis välja oma esimese luulekogu "Palavik" (1934). Nagu viitab raamatu pealkiri, esitatakse rohkesti palavikulisi, haiglasi, joobnud-hõngulisi, dekadentlikke nägemusi. Iseloomulik on ka dekadentlik kunstniku- ja luuletajatüüp: haiglane, mandunud, isegi paheline. Talviku esikkogu luuletajamina esineb korduvalt tõepoolest just niisuguses rollis. Palavikuluule sümbolismi on kaasatud ekspressionistlikku kujunduslikkust. See on napp ja klassikaliselt kindlajooneline. Talvik keskendub inimesele, tema kehalisele närbumisele ning ingelisele kaosle. See kogu peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses. Näib, et inimesel endal pole võimalik midagi otsustada ning kõik suur, tähtis a tõeline jääb kättesaamatuks. Simmanil (1924)
Eestis. Talle meeldis julgelt eksperimenteerida. Tema luuletuste juures on oluline musikaalsus, eriti esimeste luuletuste puhul, kuid ka hiljem on kõlaseostel tema luules oluline osa. Tema looming on suguluses vene sümbolismivärvinguga futurismiga. Esikkogu on 1917. a ilmunud ,,Amores", mis on ebaühtlusele vaatamata tuumakamaid ja isikupärasemaid esikkogusid eesti luuleloos, see on Visnapuu poeediisiksuse väljendus. ,,Amores" väljendab ebakõlalise maailma ja vastuoludes heitleva luuletajamina nägemusi. Keskne teema on armastus. 1920. a ilmus kolmikkogu ,,Talihari" (ajalaulud), ,,Hõbedased kujutised" (armastuslüürika) ja ,,Köo-orvik" (kõla- ja vormieksperimendid). Visnapuu arenes märgatavalt ja suundus oma teele ning murdis välja maailmavalisuse ajaluule ühekülgsusest. See viis ta aga eemaldumise ja üksiolemiseni. 1925. a ilmus uuenenud maailmaga raskelt kontakti leidva luuletaja ebaühtlane kogu ,,Ränikivi". Kindla pinna leidmiseks pöördus
esikkogu "Villem Grünthali laulud" (1908) - impressionistlik, sisemise varjundirikkusega looduslüürika, samas ka olemas sümbolistlik mõõde - nähtava ja nähtamatu, välise, sisemise ja kosmilist kõiksust puudutav sfäär. Vormiliselt järgib nooreestlaslikku liini, luuletajatüübilt aga lähedane Ennole. Ridala luule väljendab üksikinimese subjektiivset maailma, kes on endasse sulgunud, varjatuma tundeeluga kui Suitsu või Enno luuletajamina. Ridala inimene kuulub uusaegsesse maailma, inimlik eraldatus, igatsused, lootused, pettumused. Ridala luule vormiliselt paindlikum ja väljendusrikkam, värsiridade pikkus ja paigutus annab edasi luuletuse tähendust ja meeleolu, rohkesti on eraldi värssideks murtud sõnu ja sõnapaare. Luulekogu "Kauged rannad" (1914) - looduskujutus muutunud objektiivsemaks ja asjalikumaks, meeleolu ja tunnetushaare ühekülgsem, eraldudes muust. Ridala võttis oma nägemuste
annaabi.ee 
