Iga lontis kõrvadega peni pole taks Kõik mis segane ja totter ei ole ju veel uni Ma ei anna sulle raha kui sa mind ei luni Pole sõber igaüks kes hõikab sulle "HÕI" Iga libe moodustis ei ole taluvõi Iga ilus tütarlaps ei ole Maarja-Liis Iga linn kus kõrge torn ei ole veel Pariis Pole karu igaüks isuga sööb mett Kõik mis ajab suitsu välja pole sigarett Igaüks ei anna oma kätt jõehobule Loojangule vastu kappab üksik hobune Millal avastasite enda nalja- ja luulesoone? Luulesoone ma avastasin enam-vähem 15-aastasena, nalja tegin ma juba väiksemast peast, 4. klassis juba päris kindlasti. Tegin kooliõpikutes pilte naljakateks ümber ja panin lauludesse roppe sõnu asemele. Nimi tuli Konnula-Connors-Contra - sihukese muundumise teel, hüüdnimed lihtsalt, valisin üh epaljudest endale kirjanikunimeks. Connors oli mu esimeste avaldatud luuletuste all ajalehes Kati klass - st meie klassi ajaleht
Neljapäeval süda paha näha kedagi ei taha. Reedene päev see ka pole kaine, ära on joodud lõunamaine. Kätte on jõudnud laupäeva õhtu, viinakest mina kallan kõhtu. Pühapäeval uue hooga lähen poest ma viina tooma. Muu: Ajalehest postimees(uudis lisatud 05.04.2007) , Online-intervjuu osaliselt (http://www.postimees.ee/080407/esileht/meelelahutus/253388.php) Millal avastasite enda nalja- ja luulesoone? Luulesoone ma avastasin enam-vähem 15-aastasena, nalja tegin ma juba väiksemast peast, 4. klassis juba päris kindlasti. Tegin kooliõpikutes pilte naljakateks ümber ja panin lauludesse roppe sõnu asemele. Luuletamine tuleb teil lahedalt välja, kas olete kätt proovinud ka näidendite või proosaga? Mida neist zanritest arvate? 6 Olen küll, nii näidendit kui proosat. Seal tuleb aga seda tehnilist külge rohkem jälgida.
Contrast on saanud tema arvates tänu Vahur Kersna saatele luuletaja. Contra harrastab pikamaa jooksu, teeb võrukeelseid telesaateid ja esineb tihti lugejatele. Esineb nii tihti kui võimalik raamatukogudes, koolides ja kirjanduskallakuga avalikel üritustel. 3 Contra Contra elab Urvaste vallas Lõuna-Eestis koos oma naise Airi ja kahe lapse Herberti ja Verneriga. Luulesoone avastas ta enam-vähem 15-aastasena. Ta on avaldanud kaheksateist raamatut, neist viisteist on ta omal käel välja andnud. Ta on nelja raamatu kaasautor. Tema luulet on tõlgitud soome, läti, saksa, udmurdi, komi, mari, rootsi ja vene keelde. Kuna Margus Konnulal on palju hüüdnimesid: Konnula, Connors ja Contra, siis valis ta Contra endale kirjanikunimeks. Contrale endale meeldib kõige rohkem enda luuletustest ,,Suusamütsi tutt".
Eduard Vilde isa Jüri Vilde oli iseloomult tagasihoidlik, oma tööalal kohusetundlik, kuid mõisasundijana liiga pehme iseloomuga ning eriliste vaimsete huvideta murelik mees. Kirjaniku ema Leena oli loomult elavam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv. Ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele ei meeldinud põrmugi mehe alistuvus mõisnikule. Eduard Vilde nimetas ennast ema universaalpärijaks. Samuti oma luulesoone ja jutustamise oskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt. Eduard Vilde lapsepõlv möödus muretult, ta ei kogenud vaesust ning teda ei pandud ka varakult tööle. Kurbi mälestusi jätsid ainult sakstepelg ja mõisnikupoja kiusamine, mida kajastab isiklikele kogemustele toetuv mälestuskild ,,Minud esimesed ,,triibulised"". Kui Eduard oli kümneaastane, saadeti ta 1875. aastal Tallinna Pastor Lutheri Poeglaste Vaestekooli, mida nimetati ka Kentmanni kooliks
ning 2007. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia 4 Et Margus Konnulast täit ülevaadet saada, lugesin Interentis erinevaid intervjuusid ning kõige informatsioonirikkamaks ja põhjalikumaks osutus Eesti Postimehe online-intervjuu aastast 2007, mil Contra Oskar Lutsu huumoripreemia pälvis. Millal avastasite enda nalja- ja luulesoone? Luulesoone ma avastasin enam-vähem 15-aastasena, nalja tegin ma juba väiksemast peast, 4. klassis juba päris kindlasti. Tegin kooliõpikutes pilte naljakateks ümber ja panin lauludesse roppe sõnu asemele. Mida arvate võru keele tulevikust? Olen optimist, võru keel on elujõuline ja Võru Instituut aitab seda veel omalt poolt väärtustada, et anda võru keelele rohkem väljundeid. Ma usun, et võru keel ei ole nö ajutine moepuhang, praegu on ta lisaks kõigele muule ka populaarne
1856. aastal sai Leenu teenijakoha Väike-Maarja pastori perekonda. Väike- Maarja kirikumõisast läks Vilde ema 1864. aasta algul Pudivere mõisa toatüdrukuks. Seal ta Jüri Vildega kohtuski, kes ta 20. aprillil 1864 aastal kosis. Leena oli loomult elevam, jutuhimuline ja mõisarahvaga seltsiv. Aga ta oli ka oma õigusi julgelt kaitsev naine, kellele polevat põrmugi meeldinud mehe alistuvus mõisnikule. Kirjanik ise nimetab ennast ema universaalpärijaks; ka oma luulesoone ning fabuleerimisoskuse arvab kirjanik olevat pärinud emalt. Noor pere elas algselt, nagu teisedki kupjad, ühes Pudivere mõisa moonakamajas. Igas moonakamajas oli neli ühetoalist korterit, tubadel oli muldpõrand ning üksainus kuue ruuduga aken valgustas ähmaselt tuba. Maja ise oli tahumata palkidest seintega, laudkatuse ja 4 korstnaga. Kubjas Vilde rühmas väsimatult mõisale tööd teha: juba hommikul vara viis ta
annaabi.ee 
