Koolihariduse omandamist elustas ta 8-aastasena Lapetukme vallakoolis, pärast pandi ta Auguste Blanki kodukooli. Haridusteed jätkas ta 1886. aastal Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis, hiljem reaalkoolis. Siis läks ta õppima Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusteaduse osakonda, kus liitus Eesti Üliõpilaste ringiga. 1904. aastal asus Ernst tööle ,,Postimehe" juures. 1906 läks ta kodutallu Soosaarele, kus tal valmis luuletuste käsikiri, mille ta 1909. aastal esimese luulekoguna ,,Uued luuletused" trükkida laskis. Samal aastal abiellus ta Ellaga. Seejärel sai ta tööd Valga Krediidiühisuse asjaajajana ja 1910 ilmus luulekogu ,,Hallid laulud" ja proosaraamat ,,Minu sõbrad". Ennode perre sündis tütar Liki. 1919 koliti Haapsallu ja ta asus tööle koolinõunikuna. Järgmisel aastal ilmusid tema järgmised luulekogud: ,,Kadunud kodu" ja ,,Valge öö". 1934. aasta alguses halvenes tema tervis järsult. Ta suri 7. märts 1934. Looming:
Enamasti oli see nooruslik lembeluule. Byron tegigi seda, kuid 2 eksemplari siiski säilitas. Aasta hiljem pani sama kogu veidi ümbertehtuna uuesti kokku, pealkirjaga "Luuletusi mitmeks puhuks". Sõpradele meeldis ja see lisas Byronile ensekindlust. Trükki jõudis sama kogu 1807 pealkirjaga "Jõudetunnid" (alapealkirjaga "Alaealise luuletused" Byron oli luuletuste loomise ajal 18-aastane, aga täiskasvanuks loeti alles 21-aastane); seda arvestatakse Byroni esimese luulekoguna. Eessõnas vabandas Byron, et luuletused on alaealise omad ja pole seetõttu ehk eriti kõrgetasemelised. Londonis võeti luulekogu lugejate poolt hästi vastu oli kiitust ja kriitikat, mis äratas rahva huvi. Byron oli loomult edev ja tähelepanu meeldis talle väga. Kui ühes Edinburgh`i ajalehes ilmus õel ja isiklik kriitika Byroni luuletuste kohta, heietas ta isegi enesetapumõtteid. Cambridge ajal sai temast veendunud ateist, ta oli lahke ja lugupeetud
avaldas ainult kaks uudislugu: ,,Palavik" (1934) esimene väljapeetud dekadentlik luulekogu Eesti kirjanduses ja ,,Kohtupäev" (1937). Sellele lisas üksikuid varasemaid luuletusi ja natuke hiljem ka, kuid neid ei jõudnud ta ise raamatusse panna. Kõik tema looming ühes ,,Legendaarne" (2004). Talviku tähtsus tema luulekogud olid väga tugevad 1930ndate luules. Legenaarse ainesega oli otseselt seotud mõlema raamatu puhul: kirjanduslooline legend põimitud Palavikus see luulekoguna terviklikum ja ühemõttelisus. See on esimene dekadentlik luulekogu Eesti kirjanduses. Kui dekadents taandub mõnevõrra, siis tuleb uustestamentlik hoiak. Talvik liigub edasi, tekste ilmub vähe endiselt, hoolikalt valib, mida avaldab ja mida mitte, mida ei avalda, selle hävitab ära. Talviku lüüriliste luuletuste tähendusavarus, ulatumine filosoofiliste ja religioossete põhiprobleemideni, emotsionaalne kandevõime ning äärmiselt tabav ja ilmekas kujundlikkus
komöödia ,,Nõmmekingsepad", mis näitas, et autor on leidnud oma stiili, välismõjusid võib otsida taanlaselt Ludvig Holbergilt. 1866 ilmub lühinäidend ,,Kihlaus", on Kivi kompaktsemaid saavutusi. Samal aastal sündisid veel näidendid ,,Öö ja päev" ja tollal avaldamata jäänud lõbus sõdurifarss ,,Õlleretk Schleusingenis", Kivi parim täispikk komöödia pärast ,,Nõmmekingseppi". Sama viljaka aasta tulemuseks oli ka kaks ulatuslikku luuletsüklit, millest üks ilmus luulekoguna ,,Kanarbikumaa" ja teine ajakirja ,,Kirjallinen Kuukauslehti" veegudel, need luulesarjad tõstavad Kivi aastakümne kolmandaks suureks lüürikuks Oksase ja Suonio kõrvale ja neist möödagi. Neil on tihe rütm ja enamasti lõppriimita luulevormis, mugandas omapäraselt antiikaja värsiehitust. Tema luules ei esine kuigi palju programmiliselt isamaalisi tekste, erinevalt Suoniost on tal harva puht isiklikku armastusluulet või rahvalaulu laadis salme
annaabi.ee 
