ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade
avaldama ajalehes "Uus Aeg" ja ajakirjas "Linda", esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" I-III (1901-1903) ning almanahhe ja ajakirja "Noor-Eesti" (1905-1915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "Noor-Eesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "Noor-Eesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 1913-1922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete
islami seadust (sar'ia). Seaduses on asjad, mida peab tegema; asjad, mida peaks tegema; asjad, mida võib teha, aga ei pea; asjad, mida ei soovitata teha, ning asjad, mida ei tohi teha. Need, kelle jaoks see jääb väheseks, asuvad nn kitsale teele (tariqa) e inimese teekonnale paradiisi. See oli õpetusluule, kus õpetaja jutustas õpilasele õpetlikke luulevormis lugusid. Esimene sufi õpetuspoeet oli Sana'ii (s 1130). Tema teos ,,Tõe peidetud aed" kannab luulekeelde üle tavalise õpetlike lugude jutustamise. Teda peetakse esimeseks, kes kasutas qasida't, matnawi'd jt vorme sufismi jutlustamiseks. Selline vorm läks moodi ning tekkis nähtus nazira järgnevad autorid kirjutasid eelnevatele 15 vastuse, mis oli samas vormis ja stiilis, kuid alati lisati midagi omanäolist. Kuulsaim sufismi õpetuspoeet oli Farid ad-Din 'Attar (11191220), kes kirjutas poeemi ,,Lindude keel". See
"Vesiroosid" ilmus 1899; luuletajana kasutas varjunime K(ustas) Wahur jm. Toimetas kirjanduslikke vihikuid "Kiired" IIII (19011903) ning almanahhe ja ajakirja "NoorEesti" (19051915). Oma esteetilisi ja poliitilisi vaateid on väljendanud esseekogus "Sihid ja vaated" (1906), "NoorEesti" väljaannetes avaldatud artiklid on kogutud raamatusse "NoorEesti nõlvakult" (1931). Esikkogu "Elu tuli" (1905) tõi esmakordselt eesti luulekeelde jõulised sümbolid ning mässava vabadusiha, teine kogu "Tuulemaa" (1913) on jäädavalt eesti luuleraamatute tippude hulgas tundlike, impressionistlike ja sümbolistlike meeleoludega. Viljakaimaks loomeperioodiks olid aastad 19131922, mil ilmusid armastusluuletuste valikkogu "Ohvrisuits" (1920), ballaad "Lapse sünd" (1922) ja kolmas luulekogu "Kõik on kokku unenägu" (1922). 1920. aastate algul võttis Suits osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" toimetamisest (1921
annaabi.ee 
