jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal Vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui ka lõunasuunas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat Kultuur Üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli Vadja keele kõige lähemateks sugulasteks peetakse üldiselt eesti keelt ja liivi keelt 1998 - Emakeelena räägiti kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl Esimesed viited vadjalastele on teadaolevalt 9. sajandist, mil neid kutsuti tsuudideks 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast Millega tegeleb Elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus Tegelesid ka kalapüügiga ning põlluharimisega Huvitav Info Esimene vadjalaste "avastaja" oli Narva pastor 20. sajandi alguses töötati välja vadja keele grammatikat ja sõnaraamatut 1440
aastatel Vadjamaal märgata ka mõnda positiivset muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on tulnud inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. 1997. aastal asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi ka vadja lipp (joonis 3), vapp (joonis 4) ja hümn. Aprillis 2005 registreeriti ka Vadja Kultuuri Selts (esinaine Tatjana Jefimova). Joonis 3 Joonis 4
raamat Ilmumisaasta: 2015 Raamat on õppematerjaliks vadja keele kõnelejatele ja keelest huvitatuile. Keeleõpe Jõgõperä keskkool Luutsa küla kool (lõpetatud) Kingissepa koduloomuuseum Helsingi Ülikool Joensuu Ülikool Jyväskylä Ülikool Tartu Ülikool Vadja sümboolika 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu Vadja rahvariided Vadja tüdruku Tüdrukute riietus peakate Kasutatud kirjandus https://et.wikipedia.org/wiki/Vadja_keel http://www.erm.ee/et/Avasta/Soome-ugri- rahvakultuur/Vadjalased http://www.vadjamaa.narod.ru/language_est/language_est.h tml https://en.wikipedia.org/wiki/Votic_language https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Distribution- vot.png http://www.kultuur.info/syndmus/hoimuklubi-vadda- sonakopittoja/ http://www.fennougria.ee/index.php
Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning anti pärast sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H. Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled. Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel ,,Linnud". 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt
Aasta Allikas Arv 1848 Peter von Köppen 5148 XIX saj lõpp Eemil Nestor Setälä 1500-3000 1915 Lauri Kettunen 1000 1926 Rahvaloendus 705 1930 Vene TA ekspeditsioonide andmed 500 1942 Gustav Ränk 400-500 1943 Julius Mägiste ~ 500 1948 Paul Ariste 100 1957 Paul Ariste 25 1995 Heinike Heinsoo ~ 60 2002 Venemaa rahvaloendus 74 1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral u. 30-40 inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtsüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis.1 Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased ,,teiste rahvaste" hulka. Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Vadja
sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H. Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled (vt Kolga jt 1993: 340). Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel ,,Linnud". 2003. aastal ilmus
annaabi.ee 
