aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis. Nimetused Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätsi. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome vod´. rahvaid nimetatud tsuudideks. Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi Asuala Vadja keelt räägitakse veel Luuga jõe alamjooksul, Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis mõnes külas - Jõgõperä (Krakolje), Liivtsülä (Peski), Luuditsa (Luzitsõ). Osa vadjalasi elab oma kodukülas vaid suviti. Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis.1 Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud 4 väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased ,,teiste rahvaste" hulka. Keel
Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. On ehk tegu esimese vadjalaste rahvusliku ärkamisega? Loodame, et pole veel lootusetult hilja. Õpetus Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis: · Helsingi Ülikool, Soome-ugri osakond: Läänemeresoome keeled
Sel põhjusel muutus vadja keel teatud ajahetkel tarbetuks, väheperspektiivikaks, mille õppimist ja lastele õpetamist ei peetud vajalikuks. Oma osa mängis kindlasti seejuures ka omaaegne Nõukogude Liidu suursovinistlik rahvuspoliitika. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. On ehk tegu esimese vadjalaste rahvusliku ärkamisega? Keele ja kultuuri taastamisest On soetatud ka kirjavara. 2004. aastal ilmus Muslimovi ja Kuznetsova koostatud 40-leheküljeline raamat "Vaa kaazgõt" (Vadja muinasjutud, enamikus Paul Ariste kogutud)
Vadjalased Nimetused Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätsi. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome rahvaid nimetatud tsuudideks. Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi vod´. Asuala Vadja keelt räägitakse veel Luuga jõe alamjooksul, Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis mõnes külas - Jõgõperä (Krakolje), Liivtsülä (Peski), Luuditsa (Luzitsõ). Osa vadjalasi elab oma kodukülas vaid suviti. Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_01.xls). Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis (www.perepis2002.ru/ct/doc/TOM_04_03.xls). Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased ,,teiste rahvaste" hulka. Keel
annaabi.ee 
