Aga see mees ei õpetanud midagi, ei osanud midagi, ei ihaldanud midagi. Tema meelest oli Emma õnnelik. Ja Emma pani talle pahaks seda sügavat meelerahu, seda siredat jäikust, seda õnnegi, mille allikaks ta ise oli.“ -„„Milline hädavares! Milline hädavares“ kordas ta huuli närides tasakesi. Charles hakkas talle järjest rohkem närvidele käima Mees omandas ajapikku matslikud kombed: järelroa ajal armastas ta tühjaksjoodud pudelite korke lõikuda; kõhu täis söönud, lutsis ta keelega hambaid; suppi süües luristas ta iga suutäie juures.“ -„Aga mida teadlikumaks ta sai oma armastusest, seda rangemalt ta püüdis seda tunnet ohjeldada ja kärpida. Ta oleks tahtnud, et Leon asja aimaks; ja Emma kujutles juhuseid ja katastroofe, mis seda hõlbustaksid.“ - „Rodolphe’i mälestuse oli ta peitnud kõige sügavamasse südamepõhja. Seal seisis see tallel, pühalikum ja tardunum kui kuninga muumia maa-aluses hauakambris. Kuid siiski levitas see
,,Lõhkiläinud kolumats" · Kolumats kiusas Antsu, aga tema vend Henn hakkas kolumatsile vastu. Kolumats ei saanud enam lapsi hirmutada, hoopis tema sai nüüd kere peale. Ja ühel päeval vihastas ta nii koledasti, et läks lõhki! ,,Nina-Jass ja Näpp-Mall" · Jass urgitses pidevalt ninas ja kuigi kõik noomisid teda, ei võtnud ta kedagi kuulda ja ühel päeval oli tema nina merekassi nina suurune. Mall aga lutsis oma näppe. Ka tema ei võtnud kellegi noomitusi kuulda ja ühel päeval tursusid tema näpud. Kui nad said suuremaks, olid nende nina ja näpud kõigile naeramiseks. ,,Loomade mäss" · Olid kaks poissi Endel ja Prits. Endal armastas loomi ja aitas neid. Prits aga kiusas ja tegi haiget loomadele. Ühel päeval ei jõudnud loomad seda enam kannatada. Nii otsustasid mets- ja koduloomad alustada mässu. Pirts aeti vardasse ja põletati ära. Ka teisi halbu
2.2. Lapse nime valik Erinevatest põhjustest, miks vanemad oma lastele teatud nimesid panevad, on kirjutanud Jüri Valk artiklis ,,Ristimise tähendusest eestlasele rahvausundi andmetel" ning Maris Saar uurimustöös ,,Eesnimed ja nend valiku põhjendusi." 2.2.1. Eestlaste muinasusundi põhjal Lapse nime otsustasid Eestis enamasti ema ja isa, kusjuures nõu võisid anda ka vaderid ja lähemad sugulased. Lutsis oli otsustav sõna öelda vaderitel. Setumaal võis aga nime määrata õigeusu vaimulik, kes mõnikord ka vanematega nõu pidas, andes neile valida mitme variandi vahel. Nimeandmise põhimõtetes võib eristada kahte kihistust: kristlikku ja paganlikku, mis ristiusu traditsiooniga kõrvuti püsima jäi. (Valk 2009) 2.2.1.1. Vanemad andsid enda nime Tihti andsid vanemad lapsele ka enda nime, millel on olnud mitmeid põhjendusi: 1) See on kindlustanud lapsele pika elu
käitumise pärast. Rasedus kulges normaalselt, ilma komplikatsioonideta. Kuid sünnimomendist alates pole see laps hellust tahtnud. Sülle võttes hakkas ta koheselt nihelema ning virisema. Rahul oli ta süles ainult söötmise ajal ning peale söögi lõppu hakkas ta uuesti virisema. Potile õpetamine oli raske, ta lihtsalt ei kuuletunud. Nii oli ka pöidlalutsimisega. (pean märkusena lisama, et ka eelmine kirjeldatav laps lutsis pöialt, seda 35 veel kuue aastasena). Pöialt sai määritud sinepi, pipra jms. Ei aidanud. See kadus lihtsalt ära. Ühel momendil teatas ta , et ta lihtsalt ei soovi enam pöialt imeda. Nüüd kooliealisena on tal hinded head kogu aeg on olnud, kuid korrale ei kuuletu ta eriti. Teda nagu ei huvitakski see. Vahel, kui me õega vestleme, tuleb ta taganttoast välja ja
10. märtsil või 3.12. septembril. Kuukalendri järgi eelneb pajukuule, mis kestab 15. aprillist kuni 12. maini, lepakuu ja järgneb viirpuukuu. Urbepäeva ehk palmipuudepüha peetakse Eesti rahvakalendris pühapäeval enne lihavõtteid ning see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn suure nädala algust. Urbepäeva traditsioonides on olulisel kohal pajuurvad, sageli tuntaksegi urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mõne muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. 9 4. Aed-õunapuu (Malus domestica) Aed-õunapuud hakati kultiveerima umbes 20 000 aastat tagasi ja sellega võib ta olla esimene kodustatud taim. Aed-õunapuu looduslikuks eellaseks peetakse
annaabi.ee 
