Enne jaani võib õhtuti metsaservades ja teeäärtes märgata rohekalt helendavaid täpikesi. Tegemist on jaaniusside, teaduskeeles jaanimardikatega (Lampyris noctiluca). Teaduslik nimetus ütleb ära, et jaaniuss pole tegelikult "uss" (nagu näiteks vihmauss), vaid hoopis mardikas. Rahvapärase nimetuse on nad saanud tiibadeta emasloomade järgi, kes meenutavad ussikesi. Nende rohekas helendus on peibutusmärguanne lennuvõimelistele isastele. Helendust põhjustab lutsiferiini-nimelise valgu lagunemine ensüüm lutsiferaasi toimel. Valgu nimetus vihjab ebamaisele olendile langenud inglile Luciferile. Juuniöödel säravaid rohelisi täpikesi võiks siis nimetada põrguvürsti tulukesteks. Lagunemisreaktsioon toimub spetsiaalsetes rakkudes fototsüütides, mille kogumid asuvad tagakeha tipul kutiikula all. Lutsiferiini lagunemiseks on vaja hapnikku. Seega sõltub helenduse
lagundavat ensüümi. Selliselt muundatud taimed ei hävi taimemürkide kasutamisel, küll aga teised taimed, mis umbrohumürgiga kokku puutuvad. Neid GM-taimi nim. herbitsiiditolerantseteks. MARKERTAIMED- Geenisiirdamise õnnestumise kergemaks tuvastamiseks ja GM-taime äratundmiseks ühendatakse vajaiku siirdgeeniga mõnu markergeen,mis avaldub erilise tunnusena. Nt tubakataim,,millele on siiratud markerina lutsiferaasi kodeeriv geen jaanimardikalt. See ensüüm lõhustab lutsiferiini, tekitades helenduva ühendi, kui taime kastetakse lutsiferiini sisaldava veega. GEENITERAAPIA ehk geenravi seisneb enamasti normaalselt taliteva geeni siirdamises raske geneetilise puudega inimese mingi koe(organi) rakkudesse. Osal juhtudel seisneb ravi ka mutantse geeni avaldumise vaigistamises. Siiratakse sama liigi geene, neid geene siiratakse üksnes somaatilistesse rakkudesse ega pärandata järglastele. Geeniteraapia võimalused sõltuvad geneetilise puude olemusest. Kui see on seutud
Suguküpseks saades jaanimardikad enam ei söö. Nad otsivad endale partneri, paarituvad ning varsti pärast seda hukkuvad. ELUVIIS Heledat kollakasrohelist valgust kiirgavad nii emased kui isased, mõningatel liikidel ka vastsed. Valgus tekib keemilise reaktsiooni tulemusena lutsiferiiniks kutsutava aine oksüdeerumisel. See aine peitub külgedel ja tagakeha kolme viimase lüli tipul paiknevates helenduselundites. Valgusreaktsiooni tekkeks vajavad jaanimardikad hapnikku, vett, lutsiferiini ja erilist, lutsiferaasiks kutsutavat ensüümi. Oma valguse kustutamiseks katkestab jaanimardikas hapniku juurdepääsu helenduselunditele. Keemiline reaktsioon on äärmiselt tõhus. Peaaegu kõik inimese loodud valgusallikad kasutavad energiat ebasäästlikult. Esimesed elektripirnid muutsid valguseks vaid 3% energiast (ülejäänud läks soojuseks). Jaanimardika elund kasutab valgustamiseks kuni 98 % energiast. Jaanimardikate "laternad" peegeldavad valgust, kuna helendusaine all paiknevad
ke e miliste reaktsioonid e käigu s nn. külma valgu st biolu min e st s e nts. Nähtus ei esin e ainult suurte s m er e s ü g a vu st e s vaid ka vee pinn al ja mais m a al. Näiteks juba vanal ajal tuntud öine mere helendamine on põhjustatud erinevate dinoflagellaatide poolt (1830), tuntuimaks esindajaks Noctiluca miliaris (12mm). Valgus tekib biokeemiliste reaktsioonide tagajärjel: lutsiferiini ensümaatilise oksüdeerimise käigus (ATP, O2, H2O) eraldub valgus. Bioluminestsentsi tekkimisel eraldub 8095% energiast valgusena a) Ekstratsellulaarne (rakuväline) bioluminestsents organism eritab spetsiaalsetest näärmerakkudest (fototsüüdid) vette helendavaid, osaliselt limaga segatud sekreete. Näiteks karp Pholas, hulkharjasussid Odontosyllis, mõned karpvähilised jt. b) Intratsellulaarne (rakusisene)
Siia kuuluvad geneetika, biokeemia, morfoloogia, füsioloogia, ökoloogia. Fundamentaalteadused moodustavad tordi kihid. Bioluminestsents helendamine, organismide valgusekiirgamine. Maismaal helendavad mõned bakterid, seened ja putukad, magevees vähesed bakterid ja teod, meres leidub helendavaid liike bakterite, ainuraksete, ainuõõssete, hulkharjasusside, vähkide, limuste ja kalade seas. Bioluminestsents põhineb lutsiferiini hapendumisel ensüüm lutsiferaasi toimel dehüdrolutsiferiiniks: seejuures vabanev energia eraldub valgusena. Bioluminestsents võib olla rakuväline (helendava sekreedi eritamine) või rakusisene. Viimasel juhul võivad helendavad rakud moodustada erilisi, paljudel juhtudel keeruka ehitusega helenduselundeid fotofoore, kus võivad asuda sümbiontsed bakterid. Süvameres aitab bioluminestsents leida vastassugupoolt, peibutada saaklooma ning pimestada vaenlast.
Nende marjateradest kooruvad lehekujulised vastsed, mis on alla 5 cm pikad. Kasvavatel angerjatel kulub umbes kolm aastat, et ujuda tagasi jõgedesse toituma. 9) bioluminestsents helendamine, organismide valgusekiirgamine. Maismaal helendavad mõned bakterid, seened ja putukad, magevees vähesed bakterid ja teod, meres leidub helendavaid liike bakterite, ainuraksete, ainuõõssete, hulkharjasusside, vähkide, limuste ja kalade seas. Bioluminestsents põhineb lutsiferiini hapendumisel ensüüm lutsiferaasi toimel dehüdrolutsiferiiniks: seejuures vabanev energia eraldub valgusena. Bioluminestsents võib olla rakuväline (helendava sekreedi eritamine) või rakusisene. Viimasel juhul võivad helendavad rakud moodustada erilisi, paljudel juhtudel keeruka ehitusega helenduselundeid fotofoore, kus võivad asuda sümbiontsed bakterid. Süvameres aitab bioluminestsents leida vastassugupoolt, peibutada saaklooma ning pimestada vaenlast. 10) aklimatiseerumine
annaabi.ee 
