la decoración huevos de Pascua es un algo común en el mundo occidental. Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kõige olulisemad kirikuaastas, siiski on see osa tervikust, mille see püha väiksematega moodustab. Need on ühtlasi ka kõige kurvemad kui ka rõõmsaimad pühad. Jeesuse sünd, ristisurm ja ülestõusmine kuuluvad kokku. Ülestõusmiseta oleks tema surm olnud sarnane mistahes õilsa surmaga oma ideede eest. Kuid tänu ülestõusmisele on see lunastav surm ja isegi kaduva muutumine kadumatuks. http://www.eelk.ee/~ltund/voldikud/ylestousmispyhad.html http://es.wikipedia.org/wiki/Pascua Las fotos son de Google. *Referencias Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level El Fin
Ingis olev ristikujuline aupaiste Armulauaga seotud sümbolid: Armulauakarikas püha õhtusöömaaja ja Kristuse vereohvri sümbol Leib (armulaual on eriline armulaualeib oblaat) sümboliseeerib Kristuse ihu. Leib on elu tähis ja võib sümboliseerida Kristust kui maailmale igavese elu andjat. Leiva murdmine ja jagamine on kokkukuuluvuse märk. Hapendamata leib on puhastumise ja paasapühade ohvri märk Vein Kristuse lunastav veri. Armulauavein viinamarjamahl või vein võrdub juutlikus sümboolikas verega. Armulauavein märgib inimeste ja Jumala vahelist pühalikku lepingut Viinamarjad; viinapuu ja selle oksad kujutavad Kristuse ja kristlaste kokkukuuluvust ja vihjavad armulauaveinile Kristuse kannatustega seotud sümbolid: Ahelad Kristuse kannatuse sümbol Akantus akantuse okkad sümboliseerivad Kristuse kannatusi
mis ennem seda tehtud oli ja seetõttu see nii suure populaarsuse saavutaski. Kehad ja erinevad kujundid muutusid palju geomeetrilisemaks, detailid kaotasid nii suure tähtsuse. Oluline oli edasi anda mõtet kunstina. Kujude näod olid esialgu inimeste moodi, kuid peale seda, kui Picasso nägi Pariisi Etnograafiamuuseumis Aafrika skulptuure, muutis ta näod ära. Picasso uskus siiralt, et kunstil ja inimkujul võib olla lunastav ja „vaime välja ajav võim“. Sellel taiesel on sihikul just prostitutsioon ja suguhaigused. (Cumming 2007, lk 349) See jätab mulje Picasso tunneks nendele naistele justkui väga kaasa, üritades varjata nende „identiteeti“. Kolme naise näod viiest on kaetud Aafrika stiilis maskidega, justkui varjates oma identiteeti ning häbenedes oma olemust. Kõigi naiste näod on väga tõsised ja masendunud, mis viitab
kui meetod, mille abil raamat on loodud. Ja positivism kui esimene vahend, mis kätte torkab, kui tekstidele mõtlema hakkad. Teisiti ei saakski see olla, et leiad end kirjanduses puudutamas miskit, mida arvad eluks, tardunud hetkedeks tolle teksti taga. Ei-ei, positivism ei ole end ammendanud: mõni elu ongi ise kirjandus. See kõlab muidugi kohatult, ma ei mõtle päris nii, et traagika või enesehävituslik otsing vms trots ja meeletus oleks paugupealt kirjandus ja kaunis ja kõike lunastav, et näiteks Vaino Vahingu teadlikult kirjanduseks elatud elu või eluks tehtud kirjandus oleks alati parim lahendus, see kõige kirjandusem kogu kirjandusest, kõige proosalisem kogu proosast... Aga lihtsalt on inimesi, kes võtavad (oskavad võtta) sellest eksistentsiaalsest kogemusest, mida sageli ekslikult nimetatakse eluks, tolle essentsiaalse, tolle hetkede ja küsimuste jada, mis meid enim puudutab. Viiding on üks neist.2 Elo Viiding kirjutab luulet avatud lugejale:
(LAMMERS&CUNNINGHAM 2008:223) Vaatlemaks seda, kas on alust Jungi liigitamisel uusgnostitsistide hulka, tuleb kõigepealt iseloomustada mõningaid gnostilise maailmavaate põhijooni. Gnoosis tähendab kreeka keeles ,,tunnetust" ja ,,teadmist". Kui klassikalises kreeka filosoofias tähendab gnoosis üldiselt ratsionaalset tunnetust maailma ja iseenese kohta, siis gnostitsistide enda keelekasutuses peetakse selle all silmas eelkõige ülemeelelist jumalakaemust. ,,Gnoosis on seega lunastav teadmine, mis avab inimesele tema päritolu ja olemuse, näitab talle tema olukorda maailmas (st et ta on siin maailmas võõras) ning teed lunastusele." (LAHE 2004: 106-107) Tegemist on salapärasel viisil ilmutatud teadmisega teatud eesõigustatud inimestele, mis tuli kas vahetu ilmutuse läbi või pühitsemisega säärase ilmutuse esoteerilisse, salajasse traditsiooni. Milline on gnostitsistlikus käsitluses hea ja kurja vahekord?