● Erinevad nähtused, nagu loodus, asjad, inimese keha ja tunded, on Underi luules kõnekalt kõrvuti, võrdluste ja asenduste kaudu üksteisega seotud. See on naiselik harmooniline maailm, kus kõik, ka pisiasjad, on tähelepanuväärsed ja poeetilised. ● Nagu Underi esikkogu pealkiri osutab, on Underi paljud luuletused vormilt sonetid. ● Underi luules esineb korduvalt Piibli motiive. ÜKS VALITUD LUULETUS “Valge värav” Üks valge lumetee viib allamäge, Sa, valge värav keset valget lund, kus üksik aken heidab väsind leegi – kesk valget õhtut, tähed tulid kõik, Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: kuu kummardab su kumeruse üle – ei kuulda kuljust, rudisevat rege. su taga puhatakse viimset und. Tee lõpus valge värav. Salaväge Veel siinpool ma. Kui pea ehk kostab hõik,
· ,,Sinine puri"(1918) · ,,Verivalla"(1920) · ,,Pärisosa"(1923) · ,,Hääl varjust"(1928) · ,,Rõõm ühest ilusast päevast"(1928) · ,,Õnnevarjutus"(1929) · ,,Lageda taeva all"(1930) · ,,Kivi südamelt"(1935) · ,,Mureliku suuga"(1943) · ,,Südame tuhas"(1954) · ,,Ääremail"(1963) · ,,Mu süda laulab"(1981) ON SIISKI KURB VALGE VÄRAV On siiski kurb, et pärib surm Üks valge lumetee viib alla mäge, selle südame, kus üksik aken heidab väsind leegi - selle südame, täis joobumispuhke, Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: täis soovide sinisädelust - kuid ometi ei kuulda kuljust, rudisevat rege. loobumisuhke. Tee lõpus valge värav. Salaväge mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
Abiellumuskordaja (sõlmitud abielude abiellumisvanuse tõusust, nekrutivõtmisest, 1801. detsembris, aastal, kui oli juba vähendas lumetee; otsustavalt arv aastas 1000 elaniku kohta) oli 1782-1850 eelistati mingil määral vast juba ka laste arvu teadli rõugesunnade arvu
sääl – laulu nägin tõusvat taeva poole, see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike. Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike! Kuis hõiskamise kõliseva noole ta väsimata pildus päikse poole kui kirka naeru sätendava läike! See väike sillerdusi sadav rind, ekstaasi kantuna – üks kiidujõgi, ta rõõmustlema vallutas ka mind ja mulle suve alles suveks tegi. Ning hajusid kõik hallid mõtiskelud, mull’ avardusid uued, julged elud. Valge värav Üks valge lumetee viib alla mäge, A kus üksik aken heidab väsind leegi – B Üks vaikne tee, vist harva käib siin keegi: B ei kuulda kuljust, rudisevat rege. A Tee lõpus valge värav. Salaväge A mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi B ma õhtul muud – käin sama teed, ja seegi B mu ainus käik on kurb, rind valus äge. A Sa, valge värav keset valget lund, C kesk valget õhtut, tähed tulid kõik, D kuu kummardab su kumeruse üle – E su taga puhatakse viimset und. C Veel siinpool ma
Eesti talupoja demograafiline käitumine- sündimus oli kõrge, naiste puhul keskmine abiellumsvanus 23, meestel keskmiselt 25. Ajapikku keskmine abiellumisva nus hakkas vaikselt kasvama. Pärast põhjasõda oli palju tühje talusid ja võimalus saada peremeheks. Kui aga sajandi vältel rahavst juurde tuli ja majanduslik olukord raskenes, siis ka hakkas tõusma abiellumise keskmine vanus. Talvel oli tähtis lumetee, millega kirkusse sõita. Enamus abielusid aga sügisel või varakevadel, sest siis pole kiire põllutöö aeg käsil. Rahvastiku sotsiaalne koosseis- Talupojad moodustasid põhiosa, aadel moodustas alla 1% kogu rahvastikust. Ka baltisaksa ühiskond oli diferentseeritud/kihistunud, aadel ja vaimulikkond olid kõige priviligeeritum kiht, samuti olid linnakodanikud ja suurkaupmehed. Veel aga olid kaupemehd ja väiksemad müügimehed ja muud ametimehed kelle staatus oli nn "väiksakslased".
annaabi.ee 
